KAMMERMUUSIKAPIDU TALENTIDEGA MEILT JA MUJALT Tallinna kammermuusika festival 11.—25. septembrini 2011 IRÉN LILL, MARJU RIISIKAMP

Tänavusel festivalil oli ühtekokku kolmteist kontserti, põhilisteks esinemiskohtadeks Tallinna raekoda ja Tallinna Rootsi-Mihkli kirik. Suurema koosseisuga kontserdid, Purcelli ooperi „Dido ja Aeneas” kontsertesitus ja festivali galakontsert toimusid vastavalt Tallinna Kaarli ja Jaani kirikus. Tallinna Rootsi-Mihkli kirik ehitati õieti vaestehaiglaks, 1733. aastal hakati siin pidama rootsikeelseid jumalateenistusi ja 1947. aastal sai hoonest spordiühingu Spartak raskejõustikumaja. Rootsi-Mihkli kogudus taastati ning sai oma maja tagasi 1992. aastal ja umbes kümne aasta eest sai see hoone uue katuse ja välisviimistluse ning on nüüd olnud juba pikemat aega ka kontserdisaalina kasutusel. Kiriku renessanssvõlvide all istudes meenus ajaloost, et XVI sajandi lõpul olevat rootslased moodustanud koguni viiendiku Eesti elanikkonnast. Midagi üdini hansalikku õhkub sellest saalist, eriti veel siis, kui kirikuruum on rahvast pilgeni täis ning kontserdieelses jutusuminas tabab kõrv rootsi, norra ja soome keelt. I. L.: Ferenc Liszti 200. sünniaastapäevale pühendatud festivali avakontsert 11. septembril Hopneri ma82

jas, esines Belgia pianist Seenu Singh, üritus korraldati koos Belgia saatkonna ja Ungari Instituudiga. On imetlusväärne, kui palju koostööpartnereid suutsid korraldajad eesotsas kunstilise juhi Pille Lille ja tegevjuhi Leelo Lehtlaga festivalile leida! Kontserdil oli esmakordselt võimalus kuulata endise Matkamaja saalis ka uut kabinetklaverit Estonia. Belgias elava india päritolu pianisti Seenu Singhi (sünd. 1985) ettekandes kõlas valik Liszti populaarsematest paladest ning tormiliste aplauside põhjal otsustades tundus tema mäng publikule muljet avaldavat. M. R.: Eeva Hartomaa (sopran, Soome), Daniel Stagno (klaver, Rootsi), Atlan Karp (bariton) ja Seppo Varho (klaver, Soome) 13. septembril Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Esitati kahe poolega kava, esimeses pooles laulis sopran Eeva Hartomaa Daniel Stagno neli laulu Edith Södergrani luuletsükli „Neli väikest luuletust” (2011) sõnadel, seejärel laulud Gustav Frödingi sõnadel (2009—2010) samalt heliloojalt. Hartomaa on täiusliku häälematerjali ja koolitusega laulja, vapustavalt kõrged noodid kõlasid tal kergelt ja sundimatult. Alustanud õpinguid Anu Kaa-

Hugo Ticciati.

lu juures, täiendas laulja end Šveitsis Luganos. Ta on saavutanud mitmeid konkursivõite, käesoleval aastal esikoha Kangasniemis. Helilooja ja pianist Daniel Stagno teosed olid hämmastavalt meloodilised, nagu polekski need pärit meie muserdatud kaasajast. Klaveripalad ja laulud — tema mängumaa ongi põhiliselt kammermuusika. Laulude klaverisaade illustreeris loodusnähtusi ja idülle, kord vihmapiisku, kord „jões veiklevaid imelisi sillerdusi”. Üks mõjuvamaid laule selles esituses oli „Nooruses” — uljalt nooruslik, nii nagu esitajad isegi. Iseloomustaksingi Stagno laulusaateid sõnaga „illustratiivne”, kohati isegi sõnaga „pinnapealne”. Kontserdi esimene pool möödus „naishinge riigis” (laulusõnadest võetud väljend) ja tundelises meeleseisundis. Seda ei varjutanud kava edenedes lisandunud tõsisemad teemad, nagu „ostetud ar-

mastus” ja „surm”, ikka püsis üldmeeleolu nooruslikult kerge ja sulnis. Ülevoolavale õnneteemale vastukaaluks järgnes Mussorgski ja Sviridovi üsnagi grotesksete lauludega kontserdi teine pool bariton Atlan Karbi esituses. Karbil on suur lavapraktika, kogemusi ooperirollidest kuni vokaalsuurvormide soolodeni. Mussorgski laulud tema esituses kujunesid mõjuvateks miniatuurideks, igal oma meeleolu, nüansid ja toredad võimalused laulusolistile oma näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks. Karbi hääles oli konkreetsust ja ka paindlikkust. Ta oskas edasi anda eestlasele raskesti tabatavat vene hinge suurt joont, tahtmist vaadata horisondi taha, erilist fantaasiat. „Tuuled lõõtsuvad, tuuled tormised”— otsemaid kandus kuulaja nagu „aluse peal” muudele randadele. „Mefisto laul Auerbachi keldris” haaras kuulajaid jõuliste, täisvereliste karakteritega. teater muusika kino

83

Sviridovi laulus „Kaaren ronga juurde lendab” kõlas taas grotesk ning seejärel üllatas solist hoopis uue emotsionaalse värvinguga poeetilise „Vene lauluga”. Laulja vene keele hääldus oli suurepärane, ainuke tähelepanek (olen lapsest saati palju vene keele keskkonnas viibinud, sellest ehk nurin) oleks järgmine: Sviridovi laulus „Põsk õhetav kui õunake” refrääni teksti lõik peaks kõlama: „da nu ihh govoritj”— esimene sõna just nimelt tugeva ja teine pehme lõpuga. I. L.: Henry Purcelli ooperi „Dido ja Aeneas” kontsertesitus 14. septembril Kaarli kirikus oli Tallinna kammermuusika festivalil esimene kord tuua lavale nii suuremõõtmeline teos. Kuigi polnud tegemist lavastusega, on selline ettevõtmine siiski väga töömahukas. „Dido ja Aeneas” on Purcelli ainus muusikaline lavateos, kus kogu tekst esitatakse lauldes. Eestis on seda ette kantud veel mõned aastad tagasi Tartu Ajaloomuuseumi saalis Elleri-nimelise Tartu muusikakooli projektina. Nüüdne esituskoosseis oli väga kirju, sisaldades nii professionaale kui ka üliõpilasi, kus barokkmuusikaga sina peal olijaid vähemuses ja laulusolistide seas ei olnud kahjuks ühtegi barokkrepertuaariga pidevalt tegelevat muusikut, kuigi neid Eestis ju leiaks. Kogu kollektiivi hoidis ühe mütsi all inglise dirigent ja klavessiinimängija David Roblou. Nimiosades esinesid metsosopran Helen Lokuta (Dido) ja bariton Simo Breede (Aeneas). Mõlemad solistid said oma partiidega hästi hakkama, kuid pisut vajaka jäi rollides inimlike omaduste edasiandmisest — on ju barokkmuusika täis erinevaid afekte, mis on võtmeks emotsioonide väljendamisel. Hea mulje jättis sopran Angelika Mikk Belindana ja suureks avastuseks 84

oli Võluri osas metsosopran Aule Urb. Solist on alles oma lauljatee alguses, kuid väga ilusa häälematerjaliga. Tema Võlur oli külm ja väljapeetud, kuid täis sisemist pinget ja kurjust. Esimene nõid metsosopran Annaliisa Pillaku esituses oli energiline ja raevukas, valmis kohe mis tahes pahategudeks. Pillakul on kandev hääl ja täpne intonatsioon ning oskus anda karaktereid edasi väga ilmekalt, ta paneb mängu kogu sisemise energia. Nõidade duettides oli tasakaal veidi paigast ära, jättes varju 2. nõia (metsosopran Maire Haava). Lisaks David Roblou väga täpsele dirigeerimisele andis kogu esitusele kindla toe professionaalsetest barokkmuusika spetsialistidest continuogrupp koosseisus Reinut Tepp (klavessiin), Imre Eenma (viola da gamba) ja Robert Staak (teorb). Hea esituse eest tõstaksin esile koori ja nende dirigenti Kaspar Mändi, eriti teise vaatuse kajaefektidega koorinumbrit ning aeglast ja kaunist lõpukoori, millele tuli kasuks Kaarli kiriku akustika. Juhtus aga ka seda, et hoolimata dirigendi pingutustest ajas akustika (suur kaja) orkestri ja koori üpriski suurde nihkesse. Kuigi lõppkokkuvõttes sai ka orkester oma ülesandega korralikult hakkama, oleks suurema hulga barokkmuusikute kaasamine selle projekti teostamist ja ka dirigenditööd tunduvalt lihtsustanud ja tulemus saanuks parem. Meeldivaks üllatuseks kavalehel oli Kristel Pappeli põhjalik ja asjatundlik ülevaade ooperist. Kontserdil 15. septembril Rootsi-Mihkli kirikus astusid kolmes ansamblis üles kahe põlvkonna eesti muusikud. Õhtu algas Debussy Rapsoodiaga klarnetile ja klaverile aastast 1910, esitajateks Madis Kari (klarnet)

Henry Purcelli ooperi „Dido ja Aeneas” solistid: (vasakult) 1. Margarita Vilsone (2. naine), 2. Angelika Mikk (Belinda), 3. Helen Lokuta (Dido), 4. Simo Breede (Aeneas), 5. Aule Urb (Võlur), 6. Maire Haava (2. nõid) ja 7. Annaliisa Pillak (1. nõid). Harri Rospu foto

ja Marko Martin (klaver). Pala oli oma prelüüdliku ja pretensioonitu karakteriga kontserdile hea sissejuhatus. Madis Kari on sagedamini laval orkestris, huvitav oli teda kuulata ka väikeses ansamblis. Kava jätkus Debussy sõprade ringi kuulunud Ernest Chaussoni teosega Poeem op 25, loodud 1896. Mõni sõna Amédée-Ernest Chaussonist (1855— 1899), kelle muusikat esitatakse märksa harvemini kui Debussy loomingut, kuid kes oli kuulsa impressionisti kõrval kahtlemata üks oma aja andekamaid heliloojaid. Nagu paljud teisedki helikunstnikud, sai ta hariduse õigusteaduse erialal ja tegutses advokaadina. Oli andekas ka kirjanduse ja kunsti alal, kuid muusika oli talle siiski südamelähedasem ning lisaks lapsepõlves eraõpetaja käe all saadud algõpetusele

omandas ta hiljem kompositsioonialased teadmised Jules Massenet’ ja Caesar Francki õpilasena. Kahjuks hukkus Chausson traagilises jalgrattaõnnetuses oma loomingulise karjääri tõusuaastail. Chaussoni suure iidoli Wagneri kõrval on talle heliloojana suurimat mõju avaldanud ilmselt Caesar Franck. Sümfooniline poeem, mille Chausson pühendas oma sõbrale, viiuldajale ja heliloojale Eugène Ysaÿele, oli inspireeritud Sergei Turgenevi jutustusest „Esimene armastus” ja paistab silma oma vahelduva tonaalsuse ja vaba vormiliigendusega. Sigrid Kuulmann (viiul) esitas selle kauni muusikalise jutustuse peast, suure väljendusvabaduse ja kindlusega, nüansirikkalt ja köitvalt. Eriti kaunilt kõlas keskmine lõik, kus bemollid asenduvad dieesidega ning teemad ja motiivid põimuvad tihedalt teater muusika kino

85

Artimus Ensemble’i klaveritrio: Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Irina Zahharenkova (klaver). Kaupo Kikkase foto

viiuli- ja klaveripartiis. Kuna klaverisaade (Marko Martin) oli selles esituses orkestri asendajaks, võinuks pilli kaane avada ning anda klaveril erinevate pillide teemasid edasi julgemalt, solisti püüdlusi paremini toetades. Kontserdi teises pooles esines klaveritrio koosseisus Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa (klaver), Mari Tampere-Bezrodny (viiul) ja Peeter Paemurru (tšello). Mozarti Trios (KV 502) on kandev osa klaveripartiil. Pianisti mäng oli sedavõrd köitev, et haaras peaaegu kogu siinkirjutaja tähelepanu. Kõik oli viimse detailini paigas nii stiili, kõla kui ka fraasikujunduse mõttes. Nauditav mäng! Kavalehel välja kuulutatud Schuberti Nokturni asemel kõlas väga meeldiv ja armas, eesti rahvaviisiintonatsioonidel põhinev teos, Els Aarne Klaveritrio op 6. Mozarti Trios haamerklaveri moodi kergelt ja peenekoeliselt sä86

ranud klaver muutus siin põhjamaiselt kargeks ja nostalgiliseks, tšello ja viiuli tämbrid soojaks ja kandvaks. Uskumatu, et see kuuskümmend viis aastat tagasi sündinud teos kõlas kontserdil esmaettekandes! M. R.: Artimus Ensemble’i klaveritrio koosseisus Anna-Liisa Bezrodny (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Irina Zahharenkova (klaver) 17. septembril Tallinna raekojas. Tallinna raekojas on hea akustikaga esinduslik saal. Kontserti oli tulnud lindistama Klassikaraadio, ehkki viimasel ajal siin raadiorahva sõnul töötada eriti ei taheta. Põhjuseks platsilt kostev müra, kuid ka raekoja välisuks, kuhu kontserdi ajal nii üks kui teine turist koputab, et saaks õnne korral uudistama tulla. Ehk saaks seda olukorda tulevikus kuidagi parandada, näiteks varustada ülemine saal tugevate, kõlakindlate ustega (all, enne üles suunduvat treppi).

Sigrid Kuulman (viiul) ja Marko Martin (klaver).

Kavas oli kolme eriilmelise helilooja looming: Beethoveni, Haydni ja Raveli teosed. Anna-Liisa Bezrodny lavasarm ja mängu meisterlikkus ei saanud väikeses saalis märkamata jääda, tegelikult on ta tõeline suure lava staar. Tema musitseerimist iseloomustas valmisolek, emotsionaalsus ja oi, milline kaunis toon! Missugune pilli valdamine! Beethoveni Klaveritrio nr 4 op 11 B-duur („Gassenhauer”) kõlas hea hooga, II osas Adagio võlus imeline kantileen, III osas, variatsioonides „Pria ch’io l’impegno” teemal tabasid esinejad suurepäraselt teoses avalduvat sundimatust, vabadusenautimist ja huumorit. Viimane oli iseloomulik ka Haydni Klaveritrio nr 39 G-duur („Zigeuner-Trio”, Hob XV/25) esitusele. Selle III osa Rondo a l’Ongarese: Presto esitati äärmiselt hea karakteriga ja väga sarmikalt.

Järgnes väike paus, et soodustada muusikute ümberkehastumist ja süvenemist Raveli Klaveritrio A-duur meeleollu. Teoses oli palju viiuli ja tšello unisoonis teemasid, laia meloodiajoonist, võimsaid kõlamasse ja impulsiivsust. Esimese osa Modéré vaoshoitusele järgnesid veel kolm osa (II Pantoum: Assez vif, III Passacaille: Très large, IV Final: Animé), igal oma karakter. Passacaille (Passakalja) algus ja lõpp klaveri alumises registris lisas helindile müstilise dimensiooni. Tunnustatud pianist Irina Zahharenkova oli ansamblipartnerina võluvalt haakuv ja vägagi inspireeriv, kuid pillikäsitluses oleks võinud anda rohkem kontraste ja faktuuri reljeefsust. Tšellist HenryDavid Varema tõlgendus oli alalhoidlikum, basspilli mahlakam kõla ja sügavus oleks ehk ansambliliselt andnud parema tasakaalu. Aksel Kolstad (klaver, Norra), teater muusika kino

87

Kristina Kriit (viiul), Hugo Ticciati (viiul, UK/Rootsi), Levi-Danel Mägila (tšello) 17. septembril Tallinna RootsiMihkli kirikus. Esitati meeleolult terviklik kava: Grieg, Debussy, Svendsen, Pärt, Kolstad. Aksel Kolstad (klaver) lausa säras, seda nii emotsionaalses kui ka puht-tegevuslikus mõttes, ja püsis kogu kontserdi jooksul muusikalise kommunikatsiooni keskmes. Näitleja ja laulja Kristel Kolstadi pojana olevat ta juba kaheaastaselt saanud aimu klaverimängust, viieselt alustanud õpingutega ja mänginud juba kümneaastaselt orkestriga Haydni Klaverikontserti C-duur. Griegi Klaveritrio c-moll ettekanne oli igati nauditav ning püüdsin tabada erilisi jooni, kuulates norra helilooja teost norralase esituses. Leidsingi. Siin valitses üheaegselt mingi eriline kargus

ja südamlikkus. Tema ere isiksus kippus ehk mõneti varjutama ta ansamblikaaslasi, kes mõjusid kuidagi ettevaatlike ja alalhoidlikena, seda õnneks vaid avaloos. Veel üks tähelepanek Kolstadist, õigemini tema välimusest — ta kandis helesinise-punase-valge-ruudulist ülikonda ja erkpunaseid spordijalatseid (Nike!). Artistlikkus pure! Debussy Klaveritrio G-duur esimene osa kõlas kaunilt oma õhulise struktuuriga, edaspidi kuulis palju keelpillide unisoonis liikumist. Ticciati ja Kolstad esitasid Johan Svendseni Romansi G-duur op 26 (viiuli ja klaveri versiooni). Imeilus teos! Norra viiuldaja, helilooja ja dirigent Johan Svendsen (1840, Oslo — 1911, Kopenhaagen) oli tõeline kosmopoliit — õppis Leipzigis, elas Roomas, Londonis, Pariisis ja juhatas koos Griegiga Bergeni muusikaseltsi orkestri kontserte ja

Mari Tampere (viiul), Peeter Paemurru (tšello) ja Aleksandra Juozapenaite-Eesmaa (klaver). Harri Rospu fotod

88

töötas elu lõpu poole õukonna kapellmeistrina Kopenhaagenis. Svendsenit peetakse n-ö klassitsistliku romantismi stiili esindajaks. Ta on loonud kvartette, viiulikontserdi, tšellokontserdi, laule jne. Romanss viiulile ja orkestrile G-duur op 26 on tema tuntuim teos, XIX sajandi romansile tüüpilise ehituse ja meeleoluga — laulev-unistuslikmeenutuslik seisund ja liikuv keskmine osa. Ticciati mängus meeldis hea intonatsioon ja emotsionaalne laeng. Viiuldaja olevat laval debüteerinud juba kaheteistkümneaastaselt, õppinud seejärel Londonis ja Torontos. Ticciati mängib Cremona meistri Vincenzo Ruggieri suurepärasel viiulil Baron Knoop (u 1700). Romansile järgnes Arvo Pärdi „Fratres”. Siin Ticciati esitus kahjuks ei veennud, sest midagi karget ja sügavat jäi vajaka. Vahest sekkus ta liiga aktiivselt tegevustikku, võttes seda kui virtuoosset pala. Pianist tabas teoses sisalduvat vaimsust paremini. Kolstadi originaallooming, eriti „L’amour invisible” oli selgelt inspireeritud Debussy muusikast. Kolstadi „vestlus” publikuga oli sundimatu ja humoorikas — tema „Étude Norvégienne’i” aluseks oli karjuse huikamine, mille ta kõigile saalis viibinud kaasmaalastele tervitusi saates ette laulis. Kolstadi eluloost selgus huvitav seik: ta on olnud kuninglikus teenistuses, osalenud nimelt Norra kuningliku kaardiväe orkestris (HMKG band) löökpillimängija, koorijuhi, dirigendi ja pianistina. Hämmastav mitmekülgsus. Tema ansamblikaaslasteks olid suurepärased eesti instrumentalistid Kristina Kriit, kes on rahvusvaheliselt aktiivselt tegev viiuldaja ja pälvinud kahel korral The International Holland Music Sessioni stipendiumi, ja Iisraelis õppinud andekas tšellist Levi-Danel Mägila.

I. L.: Festivali galakontsert 18. septembril Jaani kirikus kujunes nende muusikapidustuste kirkaimaks elamuseks. Esinesid festivali kammerorkester, dirigent Jonathan Brett (Suurbritannia), Tallinna Poistekoor ja solistid. Avaloona sai kuulda Vincenzo Bellini Oboekontserti Es-duur, solistiks Malcolm Messiter (Suurbritannia). Lühike, kuid virtuoosne ja ilus teos kõlas väärika solisti esituses väga meeldivalt ning lausa rabavalt heatasemeline oli ka orkester! Peamiselt noortest mängijatest koosnev kollektiiv mõjus dirigent Jonathan Bretti taktikepi all nagu üks paindlik ja nüansirikas instrument hea mängija kätes. Kontserdi tipphetkeks oli aga Haydni Viiulikontsert nr 1 C-duur Anna-Liisa Bezrodny esituses. Solisti lavasarm ja positiivne enesekindlus kandusid saali juba enne, kui poogen keeli puudutas. Toon, mis siis aga viiulist saali kanduma hakkas, ei kaotanud oma intensiivsust ja erksust ka kõige vaiksemas piano’s. Fraasid voolasid orgaaniliselt, kadents oli kaunilt kujundatud ja esineja mängu jälgides oli tunne, nagu oleks viiulimäng inimesele kõige loomulikum ja igapäevasem tegevus. Ka orkester tundus viiuldaja musitseerimisest innustust veelgi juurde saavat ja mängis järjest paremini. Kontserdi teist osa saatis orkestri ilus ja ühtlane pizzicato, mis vaatamata aeglasele tempole väga hästi liikus. Pärast finaali (Presto) oli üsna loogiline, et publiku tänu ei tahtnud vaibuda ja solist kutsuti korduvalt lavale tagasi. See ei olnud mitte lihtsalt virtuoosne, vaid ka väga liigutav mäng. Braavo! Kontsert jätkus kahe „hitiga” — Georg Friedrich Händeli aariaga „Lascia ch’io pianga” ooperist „Rinaldo” ja Wolfgang Amadeus Mozarti teosega „Laudate Domiteater muusika kino

89

num”, solistiks festivali kunstiline juht sopran Pille Lill, kaastegev Tallinna Poistekoor. Seejärel toimus traditsiooniline preemia üleandmine aasta parimale noorele muusikule. Marje ja Kuldar Singi nimelise Pille Lille Muusikute Toetusfondi preemia pälvis seekord tšellist Andreas Lend, kes on viimasel ajal näidanud end kontserdilavadel silmapaistva ja mitmekülgse ansamblimängija ja solistina. Publiku rõõmuks kõlas värske laureaadi esituses Johann Sebastian Bachi prelüüd Süidist soolotšellole G-duur. Kontserdi viimase teosena tuli ettekandele J. S. Bachi Kontsert kahele viiulile d-moll Hugo Ticciati ja Anna-Liisa Bezrodny esituses. Ticciati on kahtlemata hea mängija, kuid tema mängustiilis häiris nii väline kui sisemine üliaktiivsus ja innukus iga repliigi edasiandmisel, mis mõjus selles teoses pealetükkivalt ja väsitavalt. Klavessiini puudumine orkestri koosseisust tekitas kohati kerge „kaaluta oleku” tunde. Kokku võttes oli aga tegemist väga hea kontserdiga. M. R.: Magdalena Filipczak (viiul, Poola), Laur Eensalu (vioola), Andreas Lend (tšello) ja Malcolm Messiter (oboe, Suurbritannia) 20. septembril Tallinna raekojas. Kavas Händel, Mozart, Kodály ja Britten. Esikteos, Händeli Passakalja seade (J. Halvorsenilt) viiulile ja vioolale oleks võinud oodata veel oma õiget lavaaega. Keelpillide probleeme intonatsiooniga jagus veel ka Mozarti Oboekvartetis F-duur (KV 370), ehkki solist esitas oma partii laitmatult. Siiski puudus sära, mis oleks kiiranud kogu ansamblilt. Enim õnnestus sel õhtul Kodály Duett op 7 viiulile ja tšellole. Andreas Lend demonstreeris siin head nüansitaju, vaba pillikäsitlust, äärmist avatust ja küpset musitseeri90

mist. Duo esines emotsionaalselt heas võtmes ning teos kulges enneolematu vitaalsuse tähe all. Järgnenud Britteni Kvartett-fantaasia oboele ja keelpillitriole f-moll op 2 oli ehk liiga julge üleminek eelnenud teoselt ega tekitanud enam nii tugevaid kujundeid, ehkki esitati tehniliselt laitmatult. I. L.: Norralased Michael Süssmann (viiul) ja Gunilla Süssmann (klaver) 24. septembril Tallinna raekoja saalis. Tegemist oli kooslusega, kus köitvamaks esinejaks oli pianist. Viiulisolist mängis korralikult, kuid veidi põhjamaiselt kiretult ja justkui väsinult; esimesena kõlanud Edvard Griegi Sonaadis f-moll jäi puudu tooni mahlakusest. Võib-olla segas tema esinemiseelset keskendumist Raekoja platsil toimunud vägeva võimendusega tingel-tangel, mis osaliselt kontserdi algusesse sisse kõlas, nõnda et esinejad olid sunnitud kannatlikult oma järge ootama. Ka kontserdi vältel esines teoste loomulikku kulgu segavaid momente, nagu näiteks publiku kestvad kiiduavaldused iga osa lõpus. Tundus, et teise teose ajaks olid esinejad olukorraga leppinud ja Robert Schumanni Sonaadi a-moll esimene osa „Mit leidenschaftlichen Ausdruck” esitati juba tõepoolest nii, nagu osa nimetus ette näeb — „kirglikult väljendudes”. Kontserdi edenedes avanes viiuldaja järjest rohkem ja norra helilooja Johan Svendseni „Romanss” kõlas kaunilt, muusika tundus olevat „oma”. Kava viimase teosena mängiti Johannes Brahmsi uhket Sonaati viiulile ja klaverile d-moll op 108 ja publik nõudis veel lisagi. Kontsert 25. septembril RootsiMihkli kirikus algas Tšehhi külalisesineja, Ensemble Martinů etteastega. Hämmingut tekitas neljaliikmelise ansambli (viiul, flööt, tšello ja klaver)

kava valik, eriti Ludwig van Beethoveni Viienda sümfoonia seade. Originaalrepertuaari vähesus ei tohiks sellise koosseisu puhul küll probleem olla! Muu hulgas kõlas kontserdil küll ka üks ansamblile pühendatud teos, „Hukvaldi serenaad” („Hukvaldská serenáda”), autoriks tšehhi helilooja Evžen Zámečník (sünd. 1939), kuid ansambli nime silmas pidades oodanuks nende esituses saatusesümfoonia asemel pigem Martinů sonaate või muid sellisele kooslusele kirjutatud teoseid. Kahtlemata oli tegemist professionaalsete muusikutega, kuid leian, et on üsna mõttetu hakata arvustama Beethoveni sümfooniat või Chopini Nokturni kvarteti esituses. Tegemist olnuks justkui koolikontserdiga, kus õpilastele tutvustatakse klassikalise muusika tähtteoseid. Võib-olla suhtusid nad teatud eelarvamusega kohalikku publikusse? Kui nii mõelda, siis reageerisid kuulajad igati ootuspäraselt, plaksutades püüdlikult kõikide osade vahel. Hoopis teine lugu oli kontserdi järgmiste esinejatega, saksofonikvartetiga SaxEst. Ka nende kavas olnud kolmest teosest oli kahe puhul tegemist seadetega, kuid saksofonikvartetile kirjutatud originaalloomingut on kahtlemata vähem. Alustuseks kõlas Christophe Boisi seades Händeli avamäng ooperile „Julius Caesar” ning seejärel liitus kvartetiga pianist Age Juurikas, et kanda ette Beethoveni Kvintett Es-duur klaverile ja puhkpillidele (Paul Wehage’i seades). Kuna originaalkoosseisus peaks teose ettekandes osalema oboe, klarnet, metsasarv ja fagott, oli hetki, mil nelja saksofoni tämbriintensiivsus kippus klaverikõla matma, kuid üldiselt oli esitus väga meeldiv ja musikaalne. Ja mis tähelepanuväärne —publik nautis sedavõrd, et „unustas” isegi osade

vahel plaksutada! Kõlaline tasakaal oli kõige parem teose III osas, kus klaveri- ja ansamblirepliikide dünaamika oli parajalt doseeritud ja kogu temaatika pääses hästi mõjule. Viimasena kõlanud amüsantne Jean Françaix’ „Petit quatour pour saxophones” tekitas publikus rõõmsa elevuse. Teose esimene osa lõi pildi 1920. aastate ööklubi atmosfäärist, kus kõlab hoogne tšarlston; teine osa oli mõtlik ja karge, väga kaunite soolodega, kolmas kantud lõbusast „luksumisest”. Kvartett tundis end kui kala vees ja õnnelikud kuulajad ei olnud kiitusega kitsid. Muljed kontsertidest said ehk liigagi detailselt edasi antud, kuid arvestades paljude esinejate suhtelist noorust, on käesoleval lähenemisel loodetavasti konstruktiivne mõju. Tore oli festivalil kuulata ansambleid, kus koos mängivad eesti ja külalismuusikud, mõtiskleda kõlaesteetikate erinevuse, ansamblimängu haakumise/mittehaakumise, koosmusitseerimise sotsiaalse sisu üle. Festival pakkus toreda mosaiigi muusikukarjääri võimalustest, erinevatest rõhuasetustest ja valikutest sellel põneval teel.

teater muusika kino

91