Tõlkijad translators Tiina Randviir, Triin Pappel Kujundaja designer Maris Lindoja Toimetaja editor Liina Siib Trükikoda printing house Printon © Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Center for Contemporary Arts, Estonia, 2005

Tallinna praktikad

Practices of Tallinn

Foto photo David Bate

EESSÕNA “Tallinna praktikad” on kokku pandud Kultuur 2000 rahvusvahelise kunstiprojekti TRICHTLINNBURG Tallinna ettevõtmiste ühe osana. Praktikate all võib siinjuures mõista erinevaid linna tajumise ja praktiseerimise viise (näiteks jalutamist rutiinivälistes kohtades). On vahe, kuidas suhtuvad linna mitmenda põlve linlased, Tallinnas sündinud elanikud, siia hiljuti saabunud-jäänud inimesed, või külalised ja turistid, kelle puhul kõnelevad kaasa rahvuslik omapära ning varieeruvad kultuurihuvid. Linna loetakse nii paljudel viisidel kui on lugejaid. Võtame praktika näiteks ühest Tallinna vanade raamatute poe vaateaknast tehtud foto. Mida näeme esmalt, on kaunilt seatud raamatud. Meelde tuleb, et parim kink on raamat, et igas eesti peres on olnud vähemalt 11 raamatut (kui uskuda nõukogude-aegset statistikat). Kirjad raamatukaantel räägivad rohkem oodatavast raamatutarbijast kui raamatu sisust, peegeldades lisaks päiksekiirtele Tallinna flanööre. Esmamulje äratab nostalgiat – enneteisemaailmasõja-aegse Tallinna järele, mille välisest turvalisusest võiksime aimu saada sirvides raamatut “Picturesque Estonia” (pitoreskne Eesti), kus Eestit tähistab Tallinna vanalinna pilt kaanel. Sellist Tallinna mäletavad need, kes pidid kodulinna jätma segaste aegade keerises ajavahemikus 1939–1944. Raamat on ilmunud Välis-Eestis ehk Stockhomis 1950. aastal. Kõrval asuv trükis “Eesti rahvakunst”, välja antud Elava Teaduse

sarjas, täiendab vanalinna kujutist rahvapärase käsitööga, mõlemad esindatud tooted on siiani turistile kohalikud lipulaevad. Seda teost sirvides peaksid välismaalased märkama, et eesti rahvakunstis ei leidu matrjoškasid ega merevaigust esemeid. Ungari ulmekirjaniku Istvan Nemere teos “Gagarin – kosminen valhe?” lahendab oma soomekeelse pealkirjaga elegantselt nõukogude utoopiast jäänud painavaid probleeme. Väljapaneku parempoolses osas leiduvate raamatute kaaned kõnelevad enam eesti publikule – Eduard Wiiralti graafika luksusalbumi, Peeter Toominga eesti fotoajaloo monograafia “Tähelepanu, pildistan!” ning mõnekümne-aasta taguse Tallinna albumi üle oma raamaturiiulis võivad uhkust tunda paljud Tallinna kodanikud! Need, kes huvituvad ajaloost, oma juurtest ja eestlaste edusammudest üle maailma. Uue omaniku ootuses natüürmorti ankurdatud raamatutest tekkiv emblemaatiline kujutis viipab möödujale: “Astuge läbi! Meie väärtused kõnelevad igas keeles!” Liina Siib

PREFACE Practices of Tallinn – has been compiled as the Tallinn part of the Culture 2000 international art project TRICHTLINNBURG. Practices can here be understood as different approaches to the perception and practice of the town (such as walking outside the routine locations). There is a difference between how the town is seen by the descendents of several urban generations, people born in Tallinn, those who have recently arrived here and stayed, or the visitors and tourists with their national peculiarities and diverse cultural interests. A town is read in as many different ways as there are readers. Let us consider a photograph taken of the window of a second-hand bookshop in Tallinn as an example of a practice. What we see first is the nice arrangement

of books. We remember that the best gift is a book and that at the last quarter of the 20th century each Estonian family had at least 11 books (according to Soviet-time statistics). Lettering on the book covers tells more about the expected consumer than the actual contents of a book, reflecting in addition to the rays of sun the Tallinn flâneurs. The first impression evokes nostalgia – for the pre-Second World War Tallinn; for the town and its apparent security that is evident when leafing through a book Picturesque Estonia, where Estonia is represented by the cover picture of the Old Town of Tallinn. Such Tallinn is remembered by those who had to abandon their native town during the confusing times of 1939–1944. The book was in fact published abroad, in Stockholm, in 1950. The next publication, Estonian Folk Art, issued in the series Living Science, supplements the image of the Old Town with Estonian national handicraft. Both books constitute a suitable flagship for a tourist to this day. Flipping through the latter book, foreigners should notice that the Estonian folk art does not contain a single matryoshka nesting doll or an item made of amber. The Finnish title of the novel Gagarin – kosminen valhe? (Gagarin – a Cosmic Lie?) by the Hungarian sci-fi writer Istvan Nemere elegantly solves the tormenting problems left behind by the Soviet Utopia. The covers of the books on the right address the Estonian public more – the luxury album of Eduard Wiiralt’s prints, Peeter Tooming’s monograph about the history of Estonian photography, Look out – taking pictures! (Tallinn 1986) and a picture album of Tallinn dating back twenty or so years would be a proud addition to many a Tallinner’s bookshelf. These publications are for those interested in history, their roots and the success of Estonians in the wide world. The books, anchored into a nature morte while waiting for the new owner, produce an emblematic image that calls out to a passerby: “Come in! Our values speak in all tongues!” Liina Siib

SISUKORD CONTENTS EESSÕNA / PREFACE 4 Paul Raspotnig Traveloog (kelleltki Salzburgis) / Travelogue (from someone in Salzburg) 6 Hasso Krull Elu nagu muinasjutus 10 / Life like a fairytale 14 Liivi muinasjutt Kümnekingalised peavad pulma / Livonian fairy-tale Wedding-party of the Ten-shoes 12 Clare Thomson Aleksander Suur? Alexander the Great? 16 Šokolaadišokk / Choc Horror 17 Jaak Jõerüüt Katkend novellist “Mr. Diksit” / Excerpt from the short story Mr. Diksit 19 David Bate Touristica Semiosis 24 Mats Eriksson MOCKBA 400 30 Ebba Moi Mida tähendab olla venelane? / What makes you a Russian? 38 Anu Pennanen Soomlase pilguga Tallinnas / My Finnish gaze in Tallinn 42 Kaarel Kurismaa Olnud. Olemata. Olev / Existed. Non-Existent. Existing 46 Giedre Bartelt Reval-TallinTallinn 50 JALUTUSKÄIGUD / WALKS 53 Toomas Paaver Dresiiniga Kalamaja raudteel / Trolley on the Kalamaja railway 54 Karri Tiigisoon Kuskil Tallinna tagahoovis / Somewhere in the back yard of Tallinn 56 Toomas Paaver Matk Tallinna tagaaia taha / Trip behind the back yard of Tallinn 58 Jalutuskäik kitsarööpalise raudtee sihil / A walk along the narrowgauge railway 59 Jalutuskäik Härjapea jõesängis / Walk along the riverbed of Härjapea 60 Diplomaadi otsetee / The diplomat’s shortcut 63 Andy Rool & Aivar Kriiska Iru linnamägi / Iru hill-fort 64 Toomas Paaver Piki Saarineni sihti / Along Saarinen’s route 66 Veronika Valk …a, kui võtaks meretakso? / …what about a sea taxi? 68 Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil Tallinna talje / The waist of Tallinn 71 TALLINN 72 Linnaosad / Urban districts 73 Raudteejaamad / Railway stations 79 Pargid / Parks 79 Majakad / Lighthouses 81 Tööstuslinnakud / Industrial areas 81 Sõjaväeehitised / Military buildings 85 Elin Kard Teine tulemine… / The second coming… 86 Kirikud / Churches 90 Kloostrid / Monasteries 91 Surm Tallinnas / Death in Tallinn 91 Surnuaiad / Cemeteries 93 Tallinn veebis / Tallinn on the web 95 Autorid / Authors 97 Tänu / Thanks 98 Parim ja halvim Tallinnas / Best and worst in Tallinn 15, 18, 37 5

Salzburgi ajalooliste ehitiste ja paikade korrashoidmiseks kulub palju raha. Keegi kuulus arhitekt nagu Otto Wagner olevat kujundanud igale poole välikemmerguid – mis tähedab vajadust hirmsa hinna eest jälle uusi monumente ülal pidada.

Vana Tallinn tundub nii mõneski mõttes väga Salzburgi moodi – muidugi juhul, kui te tunnete Salzburgi, eilse ja tänase elu ajaloolist linna. Kui ei, siis lugege seda traveloogi edasi. Ehkki enamasti on tegu elava linnaga, ei saa varjata, et võitlus uue ja vana vahel jääb aegajalt lahenduseta. Visiting the Old Town of Tallinn resembles Salzburg in many cases – provided that you know Salzburg, the historic city of the past and present life. If not, keep on reading this travelogue. Though most of the time it is a lively city, you cannot conceal the fact that the fight between old and new sometimes ends up undecided.

Paul Raspotnig

TRAVELOGUE (FROM SOMEONE IN SALZBURG)

Paul Raspotnig

Mitte kõigil omanikel ei ole jõukohane oma vanu maju renoveerida. Algust on igatahes tehtud: sel aastal uus aken, järgmisel uus garaažiuks, järgmisena seinakate. Ise tehes saab muidugi odavamalt.

Salzburgi keskaegsed ja ajaloolised ehitised hoitakse turistide meeleheaks ilusasti korras, sest nemad tahavad tulla täiuslikku keskkonda. Piirid kena ja vastiku vahel on selgelt näha ning külastajal ei jää muud üle, kui pigistada kinni kordamööda ühte ja teist silma. The mediaeval and historic structures in Salzburg are appealingly maintained because tourists like to come upon a perfect ambience. Indeed borderlines between neat and nasty are still apparent and visitors are busy closing their left or right eye alternately.

Ühes kaunis pisikeses majas asub komisjon, mis vastutab Salzburgi vana linnasüdame ehtsa väljanägemise eest. Kui aga viskate pilgu naabermaja sildile, on kohe selge, et neil ei lähe sugugi nii hästi. Maja ees seisvad pingid pakuvad võimalust istuda ja oodata, oodata ja oodata…

6

Much money has to be spent for maintaining a proper and tidy look of the historic buildings and places of Salzburg. Apparently a famous architect like Otto Wagner designed toilet-stations everywhere – therefore another monument for conservation at a costly price.

One of the little neat houses accommodates the bureau of the commission, which takes care of the genuine look of the old city centre of Salzburg. But if you look at the next door’s sign, they obviously do not seem to be very successful. In return two benches in front offer an opportunity to keep waiting, and waiting, and waiting…

Not all the owners can afford renovating their old houses. But they are making a start: this year a new window, the following year a new garage door maybe, and the year after a new coating for the walls. To reduce expenses the best practice is to ‘do-it-yourself’.

Salzburgis on rohkesti ülitähtsaid maju nagu parlament ja katedraalid, mida hoitakse võimalikult originaalilähedases vormis. Samas ehitab linn paljutki ümber, ja tänavatele ilmub uusi, uhkeid ja kalleid autosid. Harvemini tuleb ette ka tõelisi rariteete nagu sellel pildil. Vean kihla, et need vanad maanteekulgurid tulevad varsti jälle moodi! Salzburg has a great number of very important buildings such as the parliament and cathedrals, which are kept in the original condition. In addition to the city remodelling its structures, also more and more cars are appearing, which are new, modern and expensive. Less often you can find vintage cars as seen in the picture. I bet these road cruisers will become trendy again!

7

Salzburgi kutsutakse muusika linnaks! Maailmas pole ju ainult tuntud “Helisev muusika”, vaid ka Wolfgang Amadeus Mozart, ja turiste tuleb nagu oavarrest. Enamus inimesi muidugi ei tea, et linna keskuses asub klaveritehas, mis toodab klavereid nimetusega “Eesti Laul”.

Salzburgi vanalinnast väljaspool leidub ka ilusaid hooneid – õigemini leidus. Tundub, et praegu ei viitsi keegi nende unikaalsete sõrestikseintega majade eest hoolt kanda. Loomulikult pole nad tänapäeva mõistes mugavad, ning arvestades kinnisvaraturu seadusi, kaovad nad varsti jäädavalt. Outside the Old Town of Salzburg there are also nice buildings – or were. Nowadays it seems that nobody takes care of these unique frame-houses. Certainly they are not convenient any more in present-day terms and due to the policy of the real estate market, they presumably will vanish soon.

Piiludes sisse mõnda ümberehitatud telliskivihoonesse, avastame sees jahmatusega õite peene ja moodsa sisustuse. Olgugi, et disain on selgejooneline ja vaoshoitud, tekitab ta samas mõnusa ja leebe tunde. Inimestele meeldib niisuguses kohas käia. Mulle tundub, et arhitektuur peegeldab oma külastajate iseloomu. But when you look inside some refurbished brick buildings you will be astonished to see all the fancy modernity. Even though the design is clear and cool, it often exhibits cosiness and gentleness. That’s why people like to go there. It seems to me that the architecture mirrors the characteristics of its visitors. Suveniire saab osta igal pool terves linnas, sest äri läheb hästi. Ometi tuleb seda ehtsat ikkagi otsida. Poed, mille jaoks vanasti asju kohapeal toodeti, on alles, aga müüvad moodsaid koopiaid. Olgem ausad – kas tekib meis pärast mingeid nostalgilisi tundmusi, kui avastame, et ostetud asi on valmistatud kusagil mujal?

Salzburgis käib arutelu, kuidas sulandada uut ja vana arhitektuuri. Mõned näited toodi, mis enamusele ilmselt ei meeldinud. Mina vähemalt loodan, et puhkeb tuIine vaidlus, kui uus arhitektuur linna hakkab vallutama. There is a big discussion in Salzburg about how to marry new architecture with the old. Some examples have been given, but they were not really appreciated by the majority. I am looking forward to a heated debate when modern architecture really will come to town. 8

Because it is a thriving business you can get souvenirs everywhere in Salzburg. Nevertheless to find a really genuine one you have to search for it. The shops where original wares have been produced in former times are still there, but now selling modern copies. Be honest, does it raise any nostalgic feelings to find out afterwards that it was made somewhere else?

Salzburg is titled the city of music! Not only for the Sound of Music but also Wolfgang Amadeus Mozart is well known all over the world, attracting many tourists. However, most people do not know that close to the centre there is a factory fabricating pianos called Eesti Laul (Estonian Song).

Vanalinnas on siiski ka mõned paigad, kus inimesed saavad avalikus kohas tasuta kunsti teha. Isegi äsja renoveeritud fassaadide kõrval võib leida niisuguseid kunstitöid. Varjatud sõnum polnud ehk mõeldud kui allkiri – loodame, et tegu oli naljaga. Still there are some places in the Old Town where people can make art in public space for free. Even next to recently restored façades you can find works of art like this. But the hidden message does not seem to be meant as a signature – let’s hope it was meant as a joke. Inimesed on tuntud töörügajad. Nad kasutavad ka uusi sidevahendeid – esmalt mobiiltelefone – ja elektroonilisi asjandusi kogu aeg ja väga palju. Nii töö ajal kui lõõgastudes on täiesti tavaline võtta kaasa oma sülearvuti, koguni kõrtsi. Ja igasuguseid trendikaid kohti tuleb aina juurde! Tulge Tallburgi ja veenduse ise! People are famous for working hard. They also use new communication technologies – first of all mobile phones – and electronic implements intensely. Both on the job and in their spare time taking along a laptop is very common when haunting pubs or taverns. By the way, very hip and trendy places are popping up everywhere. Come to Tallburg and take a look! Fotod photos Paul Raspotnig 9

Hasso Krull Fotod Anu Pennanen Ajakirjast “Estonian Art” 2/2004

Ma elan Nõmmel, väikeste eramajade ja kruntidega täidetud Tallinna linnaosas, mis laias laastus tekkis eelmise sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel ning mis asub südalinnast kümnekonna kilomeetri kaugusel. Ma mäletan, et nelja-viieaastasena kesklinnas käies imestasin alati, kuidas sellises kohas üldse saab orienteeruda, kuidas saavad meelde jääda tänavad, kuidas siin saab käia. Kui minu isa ja ema linna läksid, mõtlesin ma sageli, et “no ega mina küll siin kunagi üksi käima ei hakka”. Ent mõne aasta pärast hakkasin käima linnas koolis ning seetõttu on mul kesklinnaga palju isiklikku seotud. Seda just vanemates piirkondades, mitte uute aladega, kuhu praegu rohkem ehitatakse ning mis mulle väga tuttavad ei ole. Kui ma linna lähen – Nõmme inimesed räägivad ikka, et “lähen linna”, sest kuigi Nõmme on olnud ise linn, ei pea nõmmekad seda linnaks, meie jaoks on see “kodu” ja linn ja kodu on kaks eri asja –, siis seostub mu linnakujutus Toompea kandiga. Kui ma aga vahel jalutades uutele aladele satun, siis tundub mulle, et olen justkui võõras linnas. Mõnele see tunne meeldib ja mõnele mitte. Mulle meenuvad kohe ekslemised suurlinnades, kui otsid mõnd raamatu- või plaadipoodi ja siis tuleb kaardi järgi läbi minna sellistest tänavatest, kus midagi huvitavat ei ole. Majad on siin piirkonnas viidud kõrgemale tasandile 10

ja mingit kontakti jalutajal nendega ei ole. Ülevaate majast saad ainult siis, kui vaatad maketilt, aga kitsal tänaval, kus perspektiiv puudub, ei saa ka hoonest pilti. On ainult suured pinnad, mis tulevad lähemale, tavaliselt reklaampinnad või tumendatud vitriinid, tihtipeale ka lihtsalt betoon. See on minu jaoks kesklinnas uus kogemus. Mõned kohad Tallinnas on nüüd üks teine koht ja seda võiks lühidalt määratleda, et on Tallinna linn ja sinna sisse on ehitatud üks võõras linn. Võib öelda, et kui ma pikalt Tallinnas käin, siis olen ma vahel linnas ja vahel võõras linnas. Tallinnas on loomulikult mitu piirkonda. Eesti peamise raudteesõlme ja -hoone Balti jaama ümbrusesse koonduvad inimesed, kes näevad välja, nagu oleks nende ainus küsimus, kuidas ellu jääda. Või see küsimus on neil olnud, see on lahenenud ja nende kahjuks lahenenud. Kuigi nad on elus, on ainult lühema aja küsimus, millal neid näeb kahel jalal veel kõndimas. Ometi ei ole Tallinn hoolimata oma mitmenäolisusest suurlinnaks saanud, vaid on muutunud stiililiselt veel segasemaks ja hübriidsemaks kui varem. Ja ma ei näe väga palju võimalusi olukorra muutmiseks. Kuni arhitektuur sõltub väga suurel määral tellijast (ja Tallinnas ta sõltub), seni ei saa minu arust olla ka kontekstiga arvestamisel positiivseid pöördeid. See on nartsissistlik arhitektuur, kus

toimub tellija egoga samastumine: hoone on tema ise. Ja kui inimene mõtleb iseenda peale, siis ta kõrgub täiesti autonoomse olendina kõige ümbritseva keskel ja muu on kõik taust. Tellija jaoks on see linna kõige tähtsam maja ning miks peaks tema arvestama ümbritsevaga, las ümbritsev arvestab sellega, et tal on kõrval Ühispanga hoone või Radissoni hotell. Selle peavoolu saaks ära muuta ainult teine peavool, kus oleks maniakaalne ja kuskilt väga suure võimu saanud peaarhitekt, kes samastab end kogu linnaga, laseb mõned hooned lammutada, mõned teised kohta tõsta. Täiesti võimalik, et millalgi võiks säärane aeg ka tulla, kuigi esialgu ma neid tingimusi ette ei kujuta. Aga praegu, ma arvan, valdab mind linnast autoga läbi sõites teatav filmilikkuse tunne. Tallinn on nagu film, mis on filmitud küll erinevates paikades, aga narratiivi kaudu püütakse luua muljet, et sündmuskoht on üks, kuigi tegelikult näidatakse juhuslikke kaadreid, mis on võetud erinevates linnades erinevatel tänavatel. Ent mõeldes Tallinna ja ka mõnede teiste Eesti linnade südalinnade täisehitamise peale, meenus mulle liivi muinasjutt kümnekingalistest ja libahuntidest. On kümnekingaliste pulm ja libahundid tulevad neid segama, aga kümnekingalised on juba maa alla koopad ehk suured pulmasaalid valmis ehitanud. Kui libahundid neid väljas varitsevad, panevad

kümnekingalised koopa suu niimoodi kinni, et välja ei ole isegi lõhna tunda. Samal ajal käib sees justkui mingi pidu ja süüakse ära isegi rebane ja jänes, kes olid pruutpaari vankri vedajateks. Minu jaoks toimib sama efekt erinevate hoonetega kesklinnas, näiteks kaubanduskeskusega Viru Keskus, kust ma pean palju läbi käima, kuna elan Nõmmel ja bussid lähevad nüüdsest keskuse alt. Nii et tahestahtmata on see hoone saanud mulle oluliseks, kuigi väljastpoolt üldse mitte. Kui teda hakati ehitama, vaatasin, et kas mingit suurt garaaži ehitatakse ja nüüd, kui struktuur on kinni kaetud, saan ma väljastpoolt sellest hoonest veel vähem aru. Tegelikult on ta ju modernistliku väljanägemisega või pigem modernismist tuletatud ornamendiga karp, aga sees on tal hoopis midagi muud, kui väljast võiks arvata. Kui sa ükskord sees oled, siis on omakorda tunne, nagu oleksid kusagil maa-aluses maailmas, kümnekingaliste pulmasaalis. See on ka omamoodi labürint, aga mitte vanamoodne keskmega spiraalne labürint, vaid see, mida Umberto Eco nimetas maneristlikuks rägaks. Maneristlik räga on ilma keskmeta ja talle on seega omane, et tasandid on nii segi, et ei saa aru isegi sellest, kas ollakse maa all või maa peal. Ja kuna Viru Keskus on siseruum, siis tavaline tunne on, et asud kogu aeg maa all. Kui vahel satudki lifti või akna juurde ja näed linnapanoraami, siis see loob hoopis filmi- või videoklipi tunde, see ei ole nagu päris. Kui autoga sõites on see tunne horisontaalne, et linn on erinevatest linnadest kokku pandud, siis siin on sama tunne, aga vertikaalselt, oled justkui rongis, kus istud ja vaatad, et rong hakkas liikuma ja saad siis aru, et ei olnud nii, hoopis kõrvalt hakkas rong liikuma. Nii tulebki mõte, et tegelikult liigutatakse hoopis linna panoraami. Nii oledki seal all justkui kümnekingaliste peosaalis, kus sa ei tea seda, oled maa all või maa peal, idas või läänes, päikestki pole näha. Väljas on aga libahundid ja seepärast, kui lihtsalt ühest uksest välja astud – kunagi ei tea ju, kuhu satud – siis on jäik betoon, võõra linna tunne, mingi hais on, tuul viib prahti mööda tänavat edasi, tihti on näha kodutuid inimesi, need on juba sellised ohumärgid. Jah, võib kindel olla, sealt algab libahuntide maailm. 11

Liivi muinasjutt

Kümnekingalised teind oma tütrele pulma. Pruut olnud Vaidkülast, peigmees S krõgkülast. Kuid nad pole teadnud õieti, kus kohal just pidada seda pulma, sest neil olnud hirm libahuntide ette. Siis nad otsustand lõpuks – minna Pitrõg-külla Ivõrt-kangrule (see on üks selline suur kangur sääl). Nad läind siis ühel ööl kokku ja kaevand valmis selliseid suuri auke, kus nad võiksid pidada pulma. Koopad saand ka üsna ilusad, ja kümnekingalised olnud lustil rõõmsad. Kui toad olnud kõik valmis, siis nad hakand otsima pruutpaarivankrit, leidnud hobuse ribiluid ja teind siis neist vankri. Hobuseiks nad saand jänese ja rebase. Nii olnud kõik valmis, ja nad sõitnud Ire-külla papi manu. Papp olnud ka juba kokkuräägitud kohas – kuskil kangrutevahelises lohus – ja papil olnud kaasas veel mõni kolm-neli kümnekingalist lauljaiks. Papp ise olnud säältsamast keegi Ire-küla mees ja ta nimi olnud Indrõk. Kuid libahundid saand kah haisu ninna, et neil kümnekingalisil tulevad sellised “pühad” (st pidu). Kui need kümnekingalised olnud nüüd kõik koos papi man, siis pruut peigmehega joosnud kolm korda vastu päeva ümber põõsaste, – ja sellega nad olnud laulatet. Sääl aga see papp tulnud joostes risti üle kangrutevaheliste soonikute ja hüüdnud, et libahundid tulevad neile järgi. Kui nad kuulnud seda, et libahundid tulevad, siis üks tõmmand jänese, teine vankri, kolmas rebase ja joosnud kuis aga igaüks suutnud oma tubade manu, mis nad kaevand, pugend puha sinna sisse ja teind kõik augud kinni, et keegi neid ei võiks leida. Vaevalt nad saand kõik oma augud kinni, sääl olnud ka libahundid juures, käind ümberringi ja ütelnud aina, et nagu oleks kümnekingaliste lõhna – nagu ei oleks kah, nagu oleks kümnekingaliste lõhna – nagu ei oleks kah. Siis libahundid kõnelnud kokku, et nad lähevad eemale ja jätavad kaks tükki luurama. Kümne12

kingalised aga olnud sees nii vait, nii vait, et pole julgend teha raasugi müra. Jänese ja rebase nad söönd pulmaroaks ära. Jõudnud hommik ja kõigil olnuks aeg minna koju. Siis need kümnekingalised kaevand augu lahti ja üks ronind välja vaatama, kas kedagi pole näha. Pole olnud kedagi, ja juba nad olnud ülirõõmsad, et igaüks saab oma koju tagasi. Aga niipea kui nad kõik olnud väljas, kohe olnud ka libahundid seljas. Ja siis nad hakand taplema – ükski pole tahtnud jääda alla. Nad tapelnud nii, et nahad läind läbi õhu ja selline müra olnud, et kajand kogu mets. Kuid kümnekingalised pole olnud nii tugevad kui libahundid. Libahundid kiskund puruks kõik kümnekingalised, mitte ühtki teist pole jäänd neist ellu, kui ainult vana Indrõk’u naine, kes tulnud selle tapluse teatega, – see putkand läbi soonikute koju. Libahunte aga surnud ainult üks – see olnud Ire-külast va – Korkil’ Ans, kes pole olnud nii painduv kui teised. Oskar Loorits, Liivi rahva usund, II. Tartu, 1927 [1998]. Lk 90–91.

Livonian fairy-tale

Ten-shoe creatures celebrated their daughter’s wedding. The bride was from Vaidküla, the bridegroom from S krõg village. As they were afraid of the werewolves they were in two minds as to where the party should take place. – Finally they decided to go to Ivõrt stone heaps in Pitrõg village. One night they all came together and dug enormous holes in the ground where they could have the wedding party. The caves turned out very nicely, and the ten-shoes were truly pleased. When all the rooms were ready, they began looking for a carriage for the newlyweds. They found some horse’s ribs and built a pretty carriage. A hare and a fox served as horses. Everything was now set, and they drove to Irevillage to fetch the priest. The priest who was of the same village and called Indrõk, waited at the agreed place – somewhere in a hollow between heaps of stone – and he had brought along a few ten-shoes to sing.

Alas, rumour had reached the werewolves about the upcoming party of the ten-shoes. When everybody had gathered at the priest, the bride and bridegroom ran three times anticlockwise around the shrubbery – and had thus become man and wife. Suddenly the priest came running between the stone heaps and shouted that werewolves were on their way there. Hearing that, one ten-shoe grabbed the hare, the second the cart and the third the fox and rushed to their rooms that they had dug. They closed all the entrances so that noone could find them. They had hardly finished when the werewolves were already there, walking around the stones and arguing – they seemed to smell the tenshoes and then they couldn’t, then could and again couldn’t. Finally they agreed to move a bit further but leave two to keep an eye on the stones. Inside their caves, the ten-shoes sat totally quiet and made no noise whatsoever. As a wedding feast they ate the hare and the fox. Morning came and everybody wanted to go home. One of the ten-shoes opened a cave and climbed out to see whether the coast was clear. There was no-one to be seen anywhere, and the ten-shoes were happy to start for home. But as soon as every one of them was out, the werewolves sprang into action. A battle now broke out as nobody wanted to surrender. The fighting was so fierce that skins flew in the air and the noise echoed all over the forest. The ten-shoes, however, were not quite strong as the werewolves. The latter tore all the tenshoes to pieces, and not one survived except the wife of old Indrõk who fled home between the stone heaps. Only one werewolf died – – Korkil Ans from Ire village who was not so loose-limbed as the others.

Photos Anu Pennanen

Oskar Loorits, Faith of the Livonian peoples, II. Tartu, 1927 [1998]. Pp 90–91. 13

Hasso Krull

From the Estonian Art magazine, 2/2004

I live in Nõmme, a district in Tallinn full of small private houses and plots of land that generally emerged in the 1920s and 1930s, a district that is located about a dozen or so kilometres from the city centre. As a child of four or five, when I visited the centre, I remember feeling amazed at how people could find their bearings, how anybody could remember the street names, how it was possible to live there. When my parents went to town I often thought, “well, I will never go there on my own”. A few years later, however, I started school there and thus I have many personal recollections about the town centre, especially about older areas and not so much about the new ones where a lot is being built today; these are still not very familiar to me. People in Nõmme always talk about “going to town”, because although Nõmme was once a town too, the inhabitants do not regard it as a town; for us it is ‘home’. After all, town and home are two different things, and town for me is associated with the Toompea area. On the other hand, when I sometimes find myself walking around in unknown areas, it feels like a totally strange city. Some like this sensation and some don’t. I instantly remember meanderings in a huge city looking for a bookshop or a music shop, when you follow the map and have to pass through streets with nothing fascinating in them. Houses in this area are placed on a higher level and people have no contact with them. You can get a proper idea of a house only when you view a model of it, because in a narrow street without perspective you really can’t tell what a house looks like. There are only large looming areas, usually advertisements or darkened shop windows, often just concrete. This is a new experience for me in the city centre. Some places in Tallinn have now turned into other places, so it could be said that there is Tallinn and another, strange town, built inside it. Occasionally when I am in Tallinn for a longer period of time, I can say that I am sometimes in town and sometimes in a strange town. Tallinn naturally has several districts. Around the main railway junction and station of Esto14

nia gather people who look as if their only problem is how to stay alive. Or else they have already faced the problem and the outcome for them was damaging. Although they are in fact alive, it is merely a short time when they are still walking on their two feet. However, despite its diversity, Tallinn has not become a genuine big city, but is instead even more stylistically confused and hybrid than before. And I don’t see many opportunities to change that. Tallinn’s narcissistic architecture has become identified with the ego of the person who has commissioned it: the building is the person. And when someone thinks about himself, he towers as an autonomous being above his surroundings, and everything else is just background. For the one who ordered the work, this is the most important house in town, and why should he consider the surroundings. Let the surroundings take into consideration that they now contain a Union Bank building or a Radisson Hotel [The two tallest new buildings in Tallinn – Ed]. This mainstream could only be changed by another mainstream, with a maniacal chief architect who has somehow managed to grasp enormous power for himself, who identifies with the whole town, and has some buildings demolished and others relocated. It is quite possible that a time like that could indeed arrive, although at present I cannot imagine the necessary circumstances. At present when I drive through town, I am overwhelmed by a certain filmlike sensation. Tallinn resembles a film, filmed in different locations, but the narrative tries to leave the impression that events unravel in the same place, although only haphazardly; chance shots seem to be taken in different towns, in different streets. However, thinking about filling the city centres of Tallinn and some other Estonian towns with buildings, I remembered a Livonian fairy tale about the ten-shoe creatures and werewolves. The ten-shoes are having a wedding, but the werewolves come to disrupt the party. The tenshoes, however, have already built huge underground caves or wedding halls. When the werewolves lie in ambush outside, the tenshoes close the mouth of the cave so effectively that no smell gets out. At the same time a party is going on inside where even the fox and the hare that pulled the newlyweds’ car-

riage are eaten. I perceive the same effect in the city centre, for example in the Viru shopping centre, which I have to pass through quite often as the buses to Nõmme now depart from the underground bus terminal. So inevitably this building has become quite important to me, although not at all from the outside. When it was being built, it looked like an immense garage; now that the structure has been covered, I understand the building even less. It has a modernist exterior, or is rather an ornamented box derived from modernism, but the interior is totally different from what you might guess looking at it from outside. Once inside, you feel as if you had stepped into an underground world, into the wedding hall of the ten-shoes. It is a sort of labyrinth, not an old-fashioned spiral labyrinth with a centre, but something that Umberto Eco called a ‘mannerist tangle’. A mannerist tangle lacks a centre, and its levels are so confusing that it is impossible to even understand whether you are in fact under or above ground. The Viru Centre is an interior space, so most of the time you feel as if you were underground all the time. When you occasionally find yourself near a window or a lift and see the panorama of the town, it seems more like a video or a film clip. Driving your car, you get a horizontal sensation, as if the town consisted of many different towns, while here the sensation is similar, only vertical – you sit in a train and observe that the train has started moving, and then you realise that you were mistaken and what is moving is actually the other train nearby. This is how you begin to wonder whether it is in fact the town’s panorama that is being moved. Thus you find yourself down there, as in the great hall of the ten-shoes, and you haven’t a clue whether you are under the ground or above it, in the east or west; you can’t even see the sun. But there are werewolves outside and when you happen to step out of a door – and there is no knowing where it will lead – you are faced with rigid concrete, a sense of an alien town. There’s a strange smell, the wind hurls rubbish along the streets, and an occasional homeless person can be glimpsed, which are all signs of danger. Yes, you can be certain that here begins the world of werewolves.

Oleneb muidugi, mis sest Tallinnast tahta või oodata. Tudengi pilgu läbi suur rõõm, info liigub, inimesed liiguvad, raha liigub, teadus ehitab uljalt torne, kõike seda arenevas ja suurlinna horisonti saavutavas vabariigi pealinnas, infot on palju, kõige vastu tekib huvi. Ulme mulle istub. “L’hotel Tallink: cinque points.” Tallinn on polüglott.

+

Depends what to expect of Tallinn. A great joy for a student, information moves, people move, money moves, science builds bold towers, and all that in a young country’s developing capital, aspiring to become a big city, lots of information, everything seems interesting. I like sciencefiction. “L’hotel Tallink: cinque points.” Tallinn is a polyglot. Nõuka kloonid, L-Õ-M-mäed, mõjuvad masendavalt. Lääne kloon on šeff, suured valgustatud maast laeni aknad, nendest näeb kõiksugu asjad ära! Nad võiks leiutada sellised mis õhus ripuvad, ehk ei ahistaks niipalju. Vahelduva eduga tuulelipustun. Noored tunnevad vist ka kimbatust, moodustavad leegione ja korraldavad terrorirünnakuid ostukeskustele. Suurlinna kogemus tarbimisühiskonna kontekstis on puhas pask.

–

The soviet clones – L-Õ-M-hills – are really depressing. Western clone is cool, huge floor-toceiling lit windows, you can see all sorts of things! Someone might invent such that hang in the air, maybe they wouldn’t harass so much. I turn into a weather-vane, with various degrees of success. The young obviously also feel uneasy, they form legions and arrange terrorist attacks against shopping centres. The experience of a big city in the context of the consumer society is shit. Marianne Männi, Tallinn

+

on Olde Hansa / is Olde Hansa.

tegelikult ei oskagi mõelda, mis võiks siin see kõige halvem olla. actually we cannot imagine what could be really the worst thing there.

Daina & Gints Malderis, Riga 15

–

Mis selles Nevskis ometi peitub? See igavesti kohmakas, säbruline, beseekoogi väljanägemisega ehitis ilutseb peaaegu iga Tallinna kohta välismaal kirjutatud artikli juures; võiks lausa öelda, et too tsaarivalitsuse poolt turgutatud venestamispoliitika kõnekas väljendus ongi saanud välismaal Eesti pealinna sümboliks. Külastajad on sestap üllatunud, isegi ehmunud, saades teada, et paljude eestlaste suhtumine Nevskisse on üsna mitmemõtteline. Olen palunud briti turistidel selle hoone võlu kirjeldada, ning vastus on väga lihtne: see näeb väga “eksootiline” välja; näitad kodus teistele Nevski katedraali pilti ja kohe on selge, et oled käinud mingis tõepoolest erilises, võõras paigas. Pole tähtis, miks katedraal Toompeale algselt suruti, või et tegelikult polegi see nii vana ega autentne arhitektuur nagu arvata võiks. Pane kaanele foto Olevistest, ja me näeme üht järjekordset Euroopa kirikutorni – peadpööritavalt kõrget ja saledat, ent siiski mitte piisavalt võõramaist, mitte küllalt teistsugust. Selles peitubki Nevski vägi. Kui võrratult imelisem on Nikolai kirik oma sügavalt kõmisevate kelladega Vene tänaval. Kui mu isa Tallinnas suri ja me organiseerisime tema surnukeha viimist koju [läbi Varssavi – kas teie teadsite, et Eestis ei osutata palsameerimisteenust, kadunu peab aga enne lennukile asetamist olema palsameeritud?], silmitsesime tundide kaupa oma korteri aknast Nikolai kirikut. Päevade kaupa turnisid restauraatorid kõrgel üleval, et kinnitada libedale kuplile uusi läikivaid vaskplaate. Nad töötasid vahet pidamata, vaatamata vihmasajule ja langevatele lumelatakatele, ning mingil veidral moel pakkus vaatepilt kiriku parandamisest Clare Thomson

16

novembrikuises troostituses omamoodi lohutust. Püha Nikolai kirikut vaadeldes valdab sind vaikne hingeülevus, ja sa ei tunne end masenduses ega allasurutuna.

Clare Thomson

ALEXANDER THE GREAT? What is it about Nevsky? That hulking, rippling, meringue-like structure features in almost every foreign travel article written about Tallinn; you could almost say that this eloquent expression of Tsarist-backed Russification has become the symbol of the city abroad. Visitors are surprised, even dejected, to learn that many Estonians feel rather ambiguous about Nevsky. I have asked British tourists to explain its appeal, and the answer is simple: it is one of the most ‘exotic’ sights; show a photograph of Nevsky when you get home, and people will understand that you have really been somewhere different, somewhere truly foreign. It doesn’t matter why Nevsky was planted on Toompea, or that it is not nearly as old or authentic a piece of architecture as it looks. Stick a picture of Oleviste on the front page, and it is just another European church tower - dizzyingly slender, but not other-worldly, not different enough. And therein lies the greatness of Nevsky. How much lovelier in spirit is Saint Nicholas on Vene street, with its deep booming bells. When my father died in Tallinn, and we were organising the repatriation of his body [via Warsaw – did you know there are no embalming facilities in Estonia and that a body must be embalmed before it’s put on a plane?], we spent hours gazing through our flat window at Saint Nicholas. For days, repairers scaled the walls to lay shiny new strips of copper across the slippery dome. They worked on and on, despite the drizzle and the falling blobs of snow, and in some peculiar way, the picture of a church being patched up in the November gloom was a source of comfort; St Nicholas makes you feel quietly uplifted, not crushed and down-at-heart.

Purskkaev on tõesti suurim terves Tallinnas. Selle enesekindlad, taevanisööstvad joad ei saa küll väljendada muud, kui linna ühe uuema, äriklientuurile orienteeritud hotelli Ülemiste usku iseendasse. Hotelli toretsevalt uhke klaasist vestibüül, läbipaistvuse sümbol, annab mõista, kui teretulnud on selles majas iga rahvusvaheline külastaja. Sellesama sillerdava asutuse restoranis kogesin mina aga oma kõige halvemat teeninduskogemust terves Tallinnas, kui mitte kõigil oma reisidel üldse. Läksin lõunat sööma koos oma eestlannast sõbraga, kes töötab turismivallas, ja oma kahe tütrega, kes olid vastavalt kaks ja neli aastat vanad. Magustoiduks tahtsid nad šokolaadimusseed. SUUR VIGA. Osa šokolaadi sattus toolide kreemjale kangaskattele. Ma ruttasin otsekohe ettekandjale vabandama, kes oli lahke ja ei pannud pahaks. Siiski pidas ta kolleegiga nõu ning naasis natukese aja pärast uuesti meie juurde, ilmselgelt kohmetu ja ebalev. Naeratused kui peoga pühitud. “Ülemused” teatasid, et ma pean toolide puhastamise kinni maksma ning kohe ilmus lagedale ka arve “eripuhastuse” eest, mille kiirkorras oli arvatavasti kokku pannud keegi hotelli administratsioonist. Maksumus? 1209 krooni ja 50 senti. Minu sõber oli rabatud. Kuna mulle ei meeldi sõnasõtta astuda ning pealegi oli juhtunu enam kui ilmekas näide minu viletsatest lapsevanemaoskustest, maksin nõutud summa kohe ära. “Ülemustele” oli täiesti ükskõik, et ma olen reisikirjanik, kes kirjutab ja propageerib Tallinna. Minu kogemuste järgi oskab uus restoran vägagi hinnata suust-suhu edasiantavaid teateid, ja oleks seega nimetatud intsidenti suhtunud mõistvalt. Paneb tahtmatult mõtisklema Ülemiste hotelli juhtkonnas valitsevate struktuuride üle. Ma ei püüa mingil juhul õigustada väikeste laste räpakaid lauakombeid, kuid ikkagi on raske välja vabandada professionaalsuse puudumist ja niisuguse silmatorkavalt välismaalaste- ja ärikeskse asutuse veidrat arusaamist äritegemisest. Kas neil sarnaste juhtumite puhuks mingit kindlustust ei ole? Võib-olla tõuseb teatud vanake ükspäev järvest ja vaatab, mis nendega teha. Glorias lõunatamine seevastu oli hoopis teine asi: lastele anti värvimisvihikud, kus juba sees mõned omanik Dmitri enda mitte just eriti osavad joonistused ja samuti pildid taldrikutest,

kuhu kärsitumad külastajad võisid peale joonistada näiteks toite, mida nad lõunaks sõid. Muuseas, suurepärane idee Ritzile.

Foto photo Clare Thomson

Yes, the fountain is the biggest in Tallinn. Its confident, sky-reaching shoots can be nothing other than an expression of the confidence of one of the city’s newest business-oriented hotels, the Ülemiste. Its glitzy, glassy lobby, temple of transparency, suggests how welcoming this hotel must be to the international traveller. But in the restaurant of this glittering establishment, I suffered my worst experience of service in Tallinn, if not anywhere in the world. I went for lunch with a local friend, a tourism expert, and my two daughters, aged two and four. They had chocolate mousse for dessert. BIG MISTAKE. Some of the chocolate wound up on the creamy-coloured fabric seats. I immediately apologised to the waitress, who was kind and forgiving but, having consulted a colleague, returned nervous and distinctly uncomfortable. No sign of smiles anymore. I was told by her ‘superiors’ that I must pay for the cleaning and a bill for ‘professional cleaning’ was miraculously whipped up by what I can only believe must have been the hotel’s internal administration department. The cost? Some eighty Euros. My friend was shocked. Not liking fights, and thoroughly shamed by the very 17

graphic illustration of my poor parenting skills, I paid up on the spot. It made no difference, to those superiors, that I was a travel writer working on, and promoting, Tallinn. In my experience, a new restaurant would so value wordof-mouth reports that it would have let this one go. It makes you wonder what kind of management structure is at work at this hotel. I am not trying to excuse the messy eating habits of small children, but find it very hard to excuse the lack of professionalism and, quite simply, good business sense of such an ostensibly business-oriented, foreigner-friendly establishment. Do they not have insurance for such incidents? May be that man in the lake will rise up and sort them out one day. Lunching at Gloria was a reassuringly positive experience: children are given a colouring book, complete with pomp-free line-drawings of owner Dmitri and of plates on which restless diners can sketch what they had for dinner. Now there’s an idea for the Ritz.

+ – + –

Privé klubi ja eesti toit Privé club and est food inglise joodikud ja gangsterite autod english drunks and gangster cars David Bate, London

Tallinn vananaiste suve ajal, Tallinna arhitektuur, “Tallinna Juht”, Pirita rand, linnaservade karm ilu Tallinn during an Indian summer, Tallinn architecture, “Tallinn Guide”, Pirita seaside, the harsh beauty of the outskirts of the city Vene elanikkonna väljajätmine Eesti ühiskonnast, Eesti skinheadid Excluding the Russian population within the Estonian society, the skinheads of Estonia

+ –

Mats Eriksson, Stockholm

SPA keskused / SPA centres bussiliin nr 67 / bus no 67

18

Marko Nautras, Tallinn

+

Must huumor. Mõnus, mitte-põhjamaine kohvikukultuur. Muusika. Vaated linnamüüridelt. Otsekohesed inimesed. Sõit Piritale. Päikeseloojangud jäätunud mere kohal. Suur hulk pangaautomaate. Sõpruse kino. Astelpaju. Igati tasemel ööklubi Hollywood. Tugevad naised. Head hambaarstid. Saun. Hing. Kõndimine purustatud kalliskividel: Tallinna munakivid pärast värsket lumesadu. Black humour. Cosy, non-Nordic café culture. Musicianship. Rampart views. Plain-speaking people. The ride to Pirita. Sunsets over a frozen sea. Useful ubiquity of ATMs. Sõprus cinema building. Astel paju. Over-the-top Hollywood. Strong women. Good dentistry. Sauna. Soul. Walking on crushed diamonds: the cobbles of Tallinn after a fresh fall of snow. Postkaardimüüjad tänavatel. Kostümeeritud inimesed, kes üritavad sind restorani meelitada. Taustamuusika restoranides. Tobedate nimedega maitsetud kasiinod. Merevaigulaevad poeakendel. Post card touters. People in fancy dress trying to tempt you into restaurants. Unthought about background music in restaurants. Tacky casinos with silly names. Amber boats in shop windows.

– +

Clare Thomson, London

Tallinna kunstiilma inimeste energia. Asjalik isetegemise oskus. Vanadaamid linna peal kõndimas, igasuguse ilmaga. Kalevi šokolaad. The energy of people on the Tallinn art scene. Ability to do-it-yourself with down to earthattitude. The old ladies going around the city regardless of what the weather is like. Kalev chocolate. Talvine sõit Helsingist Tallinna: 3,5 tundi piina, kuulates purjus soomlasi (ning tunduvalt väiksemal hulgal eestlasi ja muid rahvusi), tüütult odavat alkoholi müütavad valjuhääldid. The boat-trip to Tallinn from Helsinki during winter: 3,5 hours of torture consisting of listening to drunken Finns (and far fewer degree Estonians and other nationalities) and constant push from the loudspeakers to buy cheap alcohol.

–

Anu Pennanen, Helsinki

Jaak Jõerüüt

MR. DIKSIT Novellikogust “Igavene suvi”, Eesti Raamat, 1980

Mr. Diksit saabus Tallinna ühel meie jaoks väga kuumal juulipäeval. Ta tuli Riiast rongiga ja jõudis pärale varahommikul. Ta oli meie külaline, ja mina, tööl, puhkuseta, lõõtsutav ning trafaretne, olin tema vastuvõtja. Seisin perroonil, õige vaguni juures, vaatasin kohale jõudnud reisijaid ja tuletasin meelde oma passiivse inglise keele hapraid tervituslauseid. Lõpuks ilmus vagunist tamburisse tumesinises ülikonnas väike vanem härra. Oma suurt labast kartongkohvrit vagunist välja upitades vaatas ta süvenenult jalge ette, perrooni äärde vaguni alla. Pime õline kuristik lahutas teda Tallinnast, ta vaatas sinna paar pikka hetke, umbusklikult, kuid agressiivselt. Astusin juurde, võtsin kohvrist kinni ja tõmbasin selle enda kätte. “Hellou!” ütles mister Diksit ja lõi pilgu üles. Tema selja tagant naeratas leebelt ja emalikult loomulikus õrnas blaseerumusvines neiu, tõlk, kes saatis vanahärrat ringreisil mööda väikseid Nõukogude vabariike. Tõlk, Nataša, lükkas vanahärrat kergelt õlast, too tegi otsustava sammu ja me olimegi kolmekesi koos ning asusime orienteeruma keeltes, mida oskasime rääkida, tahtsime rääkida ja suutsime rääkida. Ma olin võrdlemisi noor, võtsin oma ülesannet tõsiselt, ehkki ei teadnud päriselt, milles see seisnes. Ma aimasin, et võõras linnas on vastuvõtja tulnuka jaoks midagi väga olulist. See on maja, kes kõnnib, hotell, kes räägib, pood, mis tuppa tuleb, auto, kes viina joob, kallis sõber, kelle vastu pole mingeid kohustusi. Püüdsin seda kõike olla ning ühtlasi võimalikult kiiremini endale selgeks teha, millist neist variantidest mu seekordne külaline kõige rohkem loodab minus peituvat. Sõitsime vaksalist hotelli. Tee peal viipasin paremale ja vasakule, katsudes selgitada, kus liigume, kuhu jääb linn, kuhu meri. Laususin, et neil vedas ilmaga. Hindu kiskus särgimansette pikalt kuuekäisest välja ja noogutas kiirete nõksuvate pealiigutustega. Hotellis, registreerimisformaalsustega

kiiresti hakkama saanud, saatsin nad liftiukseni. Leppisime kokku kohtumise kellaaja, vajutasin mällu hindu soovid ja läksime lahku. Päike tõusis kõrgele taevasse, linn oli tuline ja umbne ning ma tänasin saatust, et on selline ilm ja loodetavasti on ka järgmised päevad samasugused, sest mulle piisas paarist sügisesest nädalast, mil pidin lõunamaalastele (bulgaarlane, katalaan) selgitama, et meil tuleb igal aastal talv, et meil sajab talvel lund, mis jääb püsima. […] Programm oli lihtne ja tavaline. Pidime linnas ringi sõitma, vaatama Lauluväljakut, Toompead, vanalinna ülevalt, siis vanalinna seal sees olles, kirikuid seest ja väljast. Külaline pidi viibima ametlikul vastuvõtul. Külalist pidi sõidutatama Vabaõhumuuseumi. Külaline pidi kuulda saama jutte kultuurist, fakte ajaloost, legende ja lihtsalt väljamõeldisi. Külaline pidi saama, mida tahtis ja mida oli otsima tulnud. Istusin autos hotelli ees ja ootasin. Nad tulid uksest välja, Nataša pea võrra pikem ja nelikümmend aastat noorem. Mr. Diksit oli selga pannud teise ülikonna, see oli rohekas ja kuldsete niitidega ning ta läigatas selles vahetevahel nagu suitsuräim. “Suurepärane hotell”, ütles mr. Diksit, “puhas hotell. New Yorgi hotellide parimal tasemel”, ütles ta. Tema kõne oli kiire ja pilk elav. Kartsin äkki, et mu ingliskeelsed laused tulevad suust soomeliku aeglusega ning vastasin vene keeles. Nataša tõlkis ja ütles siis mulle: “Te saate hästi aru? Siis ma tagasi tõlkima ei hakka.” Vastasin, et saan aru. Saan, ja kui ei saa, siis küsin tema käest. Olime kokku leppinud. Toompeal püüdsin külalistele selgitada linnaehituse kunagisi põhimõtteid ja vanalinna säilimise põhjusi. “Kas seal on meri?” kiikas mr. Diksit kõige kesklinnapoolsema vaateplatvormi äärest vasakule. “Kas seal on Soome? Kus on Soome?” “Kui läheme teisele poole, siis näitan”, ütlesin. Mr. Diksit jäi vait, vaatas tungival pilgul linna katustele ja hüüdis siis innukalt: “Kas näete, seal on hotell! Oo!” Noogutasin. Vaateplatvormil oli ka ametlik fotograaf, kes 19

seisis oma kolmjala kõrval. Mr. Diksit märkas teda ja soovis, et meid kolme pildistataks. Andsin ta palve edasi. Fotograaf solvus ja ütles, et tema pildistab ainult gruppe. “Oh, I see,” ütles hindu ja küsis minu käest, kas saaks kohtuda meie indoloogidega. Selgitasin, et see on mõeldav, kuid meil on lühike suvi (ikkagi!) ja kõik on puhkusel, linnast ära, maal, kättesaamatud. “Ma proovin, ma teen kõik, mis võimalik,” lisasin. Jalutasime teisele poole, et vaadata merele. Kitsastel tänavatel, munakividel astus mr. Diksit ettevaatlikult, kartes tasakaalust välja minna või komistada. Ta käis pilk maas ja ma ei saanud talle midagi näidata. Hakkasin rääkima legende, mis Tallinnaga seotud. See huvitas teda, isegi väga. Kui olime jõudnud Toomkiriku taha, jäi ta seisma ja vaatas mulle suhu. Ma jutustasin parajasti, et Ülemiste järves elab hall vanamees, kes linna uputada tahab, kuid see ei õnnestu, sest kõik selle linna elanikud teavad, mida vastata, kui tuleb hall taat ja esitab oma küsimuse. “Oo, see on suurepärane,” ütles hindu. “See on väga stiilipuhas legend.” Ja luges üles analoogid, mida teadis. Ta klassifitseeris legendi, võttis taskust märkmiku ja kirjutas sinna mõned märksõnad. Muu teda selleks korraks enam ei huvitanud. Ei vaated Schnelli tiigile, vaksalile, merele, kaugusse. Ta mõtiskles äraoleva pilguga rinnatise ääres ja küsis siis minu käest, kas eestlastel on ka rahvusjook. Rääkisin ära kõik, mis teadsin eestlaste joovastavate jookide valmistamise harjumustest. Mr. Diksiti tähelepanu tõmbasid endale veinid. Tükk aega kirjeldasime Natašaga talle, mis on punane sõstar ja mis on must sõstar. “Kust saab mustasõstraveini?” küsis hindu. Alustasin uuesti, seletades, et seda tehakse kodudes. “Kas me ei võiks minna mõnda kodusse?” küsis hindu. “Praegu on suvi, marjad alles valmivad, läheb mitmeid kuid, oh, veel enam, enne kui mahl lõpuks käärinud on, nii et seda veiniks võib nimetada,” leidsin kõige diplomaatlikuma vabanduse. Mr. Diksit lõpetas selle teema, kuid sügav erutus oli tõusnud ta silmisse ja ma nägin neist halli vanamehe ning mustasõstraveini vastu20

helke. Kaks suurt uudist olid rabanud teda sellel väikesel maanurgal juba esimese poole päeva jooksul ja ta tahtis vastukinki teha. “Namaste,” tänas ta mind, seejuures kummardades, peopesi vastastikku pannes, ja puudutas pöialdega oma ninaotsa. Nataša naeratas. Kauged maad on tulnud minu juurde, mõtlesin lollilt ja kurvalt, on tulnud, aga mina pole võrdväärne partner. Mul on varuks veel mõned kunstilegendid ja keskaegsed müürinurgad. Ei tea, mis saab. […] Kui saabus esmaspäev, mr. Diksiti kolmas ja viimane päev Tallinnas, veetsin sellegi koos temaga ja ta tõlgi Natašaga. Me läbisime kirjandusloolisi paiku ja muid objekte. Tema briljandiga kuldsõrmus hiilgas tumedal nahal heledana. Kui istusime ametlikul vastuvõtul ümber laua kabinetis, ees kohvitassid ja veeklaasid, heitis ta õhku pikki tervituslauseid. Ta rääkis tuimalt nagu kõnetoolis ja kohendas vahel särgimansette. Nataša sosistas mulle, et õhtul oli mr. Diksit kõik hotelli baarid läbi käinud, kõikmõeldavad letid ja joogikohad, ning küsinud igalt poolt mustsõstraveini. Nataša naeratas. Tundsin end süüdlasena. Päevad olid kadunud kiiresti, olin need lasknud mööda libiseda illusiooniga, et aega on palju, ent mr. Diksit pidi õhtul ära sõitma ja mina siia jääma. Ma olin talle rääkinud paljust, oli see siis minu süü, et tema ennast ainult mõne asja külge haakis? Siis ütles mr. Diksit: “Kui ma olin Bombay ülikooli üliõpilane, ütles mulle mu ajalooprofessor: “Ehk avaneb Teil kunagi võimalus külastada neid väikseid rahvaid. Tehke siis seda!”” Nende väikeste rahvaste all, selgitas külaline, mõtles professor leedulasi, lätlasi ja eestlasi. Nüüd oli ta siin. Ta ütles paisuval häälel, et päevad Tallinnas jäävad talle unustamatutena meelde. Ta nägu oli närviliselt elav, pilk terane ja kindel. Ta oli endasse süvenenud ja seda ei kõigutanud teised. Pärast koosviibimist lahkusime. Mr. Diksit, Nataša ja üks eesti kirjanik sõitsid Vabaõhumuuseumi vaatama. Kell kuus ootasin neid hotelli ees. Kui kell

sai veerand seitse, tulid nad, ent mitte liftist, vaid ettesõitnud autost. Nad olid alles tagasi jõudnud ja sööstsid üles kohvreid võtma. Ootasin hotelli ees, mul oli narr tunne, et jälle läheb kõik kuidagi untsu. Jälle närveldamised, sekeldused, ei mingit lahkumisrahu ega sujuvaid sündmusi. See riivas mind sisimalt. Aga juba nad tulid. Rongi lahkumiseni jäi kakskümmend minutit. Panime kohvrid sisse, kuid mr. Diksit kadus äkki. Nataša istus autosse. Seisin auto kõrval ja vaatasin ringi. Möödus mitu minutit. Siis märkasin teda saja meetri kaugusel suveniirikioski juures. Väike vanahärra oli teiste taha varjunud. Viipasin ja jooksin ta poole. Ta jooksis mulle vastu, vaimustusest äge. Ta näitas mulle, et oli ostnud karbikese, kus lebasid väike lõhnavee pudel ja väike seep, kõik Tallinnas tehtud. Rahulolevalt istus ta taha Nataša kõrvale ja me sõitsime. Vaatasin kella ja rehkendasin, mida teha siis, kui tee on manööverdavate kaubarongide pärast vahepeal kinni ja tuleb ootama jääda. Sõita üle muru? Lennata? Kuulsin, et Nataša tegi härra Diksitile malbes toonis etteheiteid. Siis mr. Diksit röögatas: “Vale! Meil pole mingit kartust! Minu ja mr. J (ta mõtles mind) magneetiline jõud (magnetic power) hoiavad kinni selle rongi (we shall stop the train)!” Ta oli võitja. Ta teadis minust kõik. Me võisime peatada kõik rongid. Ta oli lisanud oma tarkusele halli vanamehe, mustad sõstrad ja minu. Tal olid lõhnavesi ja seep. Ta teadis, mida selle kõigega peale hakata. Ta oli külastanud neid väikseid rahvaid, need olid olemas.

Fotod photos David Bate

Jaak Jõerüüt

From the collection of short stories Eternal Summer, Eesti Raamat, 1980

Mr. Diksit arrived in Tallinn on a July day that was quite hot by our standards. He came from Riga by train and was here early in the morning. He was our guest and I, working, without a holiday, panting and dreary, was the one to welcome him. I stood on the platform by the right carriage, eyed the arriving passengers and tried to recall the few shaky sentences of welcome in my passive English. Finally, an elderly smallish gentleman in a dark blue suit emerged from the carriage. Dragging his large coarse cardboard suitcase, he stared gravely in front of him, down the edge of the platform under the carriage. A dark oily abyss separated him from Tallinn, and for a few long moments his glance was fixed there, suspiciously but aggressively. I stepped closer, grabbed hold of the suitcase and took it from him. “Hello!” said Mister Diksit and looked up. Behind him, a young woman smiled amiably and maternally, with just a hint of weariness, an interpreter who accompanied the old gentleman on his tour around small Soviet republics. The interpreter, Natasha, gave a gentle push to the old man’s shoulder, he took the decisive step and we were all together, the three of us, and began sorting out the languages in which we could and were willing to speak. I was relatively young and took my task seriously, although I was not quite sure what it actually entailed. I gathered that in a strange city the welcoming party is essential for the newcomer. He is the house who walks, a hotel 21

who talks, a shop who comes to the guest’s room, a car who drinks vodka, a dear friend towards whom you have no obligations. I tried to be all these things and at the same time to figure out, as quickly as possible, which of these versions my current guest hoped to find in me most. We drove from the station to the hotel. On the way I gestured left and right, attempting to explain where we were, where is the city and where the sea. I remarked that we were lucky with the weather. The Hindu yanked his cuffs as far out of the sleeve as he could, and nodded his head with rapid jerky movements. In the hotel, having quickly dispatched with the check-in formalities, I walked them to the lift door. We agreed a time to meet, I memorised the wishes of the Hindu, and we went our separate ways. The sun was high in the sky, the town was windy and suffocating, and I thanked destiny for this kind of weather, hoping it will continue in the coming days. I was fed up with the few autumnal weeks when I had to explain to the southerners (a Bulgarian, a Catalan) that we have winter every year, that it snows here in winter, and the snow stays. […] The programme was simple, the usual. We had to drive around in town, see the Song Festival Ground, Toompea Hill, Old Town from above, Old Town while inside it, churches inside and out. The guest had to attend an official reception. The guest had to be taken to the open-air museum. The guest had to hear information about culture, facts of history, legends and simply fabrications. The guest had to have what he wanted and what he had come here for. I sat in the car in front of the hotel and waited. They emerged from the door, Natasha a head taller and forty years younger. Mr. Diksit had changed into another suit, it was greenish, with golden threads, and he glinted occasionally like a smoked anchovy. “Wonderful hotel,” said Mr. Diksit, “clean. Best New York hotel standard,” he said. His speech was quick and his glance lively. I was suddenly afraid that my English sentences would emerge from my mouth with a Finnish slowness, and I replied in Russian. Natasha translated and then turned to me: 22

“You understand well? I will not translate him then.” I said I could understand. And if I didn’t, I would ask her. We had reached an agreement. On Toompea Hill I tried to explain to the guests the ancient principles of urban building and the reasons we still had the old town. “Is this the sea?” Mr Diksit peered left from the platform nearest to the city centre. “Is that Finland? Where is Finland?” “I will show you when we go to the other side”, I said. Mr. Diksit fell silent, gazed intently at the roofs and then cried out eagerly: “See, there’s the hotel! Oh!” I nodded. The viewing platform also had its official photographer standing by his tripod. Mr. Diksit noticed him and wished to have a picture of us three. I conveyed the message. The photographer was much upset and declared that he only took pictures of groups. “Oh, I see,” said the Hindu and asked me whether it was possible to meet our Hindologists. I explained that was possible although as we have (after all!) a short summer, everybody would be away on holiday, in the country, unavailable. “I will do my best,” I added. We walked to the other side to take a look at the sea. Mr. Diksit stepped carefully on the narrow cobbled pavement, afraid to lose his balance or stumble. His glance was fixed on the ground and I could not point out anything to him. I began telling him legends connected with Tallinn. He seemed quite keen. When we got behind the Tallinn Cathedral, he stopped and looked me in the mouth. I was half through the tale about the grey old man living in Lake Ülemiste who wants to drown the city but can’t do it because all the inhabitants know what to reply should the grey man appear and ask his question. “Oh, this is wonderful,” said the Hindu. “It is a very stylish legend.” And he named some analogues he knew. He classified the legend, pulled out a notebook from his pocket and scribbled a few key words into it. Nothing else seemed to interest him. Not the views of Schnelli pond, railway station, the sea, horizon. He stood by the railing, deep in thought, and then wished to know whether Estonians had a national drink. I told him everything I knew

about our intoxicating beverages and how they were made. Mr. Diksit’s attention was caught by the wines. Natasha and I took a long time describing to him red and black currants. “Where can I get some blackcurrant wine?” he enquired. I started once again, explaining that this was made at home. “Can’t we go to somebody’s home then?” “It is summer, the berries are not yet ripe, it takes several months, even more, before the juice has fermented enough to be called wine.“ This was the most diplomatic excuse I could find. Mr. Diksit did not pursue the topic, but a deep excitement had appeared in his eyes and I saw reflections there of the grey man and blackcurrant wine. Two great pieces of news had astounded him in this remote corner of the world in the very first half day and he was eager to make a gift of his own. “Namaste,” he thanked me, bowed, pressed his palms together, and touched the tip of his nose with his thumbs. Natasha smiled. Distant lands have come to me, I thought stupidly and sadly, they have come, but I am not an equal partner. All I have are a few more artistic legends and medieval wall corners. Who knows what comes next. […] I spent the next Monday, Mr. Diksit’s third and final day in Tallinn, with him and his interpreter Natasha. We visited places connected with the history of our literature and other objects. His gold ring with a diamond sparkled brightly against his swarthy skin. When we sat around an office table at the formal reception, coffee cups and water glasses in front of us, he issued forth long sentences of welcome. He droned on as if he were speaking from a rostrum, and occasionally adjusted his cuff-links. Natasha whispered to me that last night Mr. Diksit had visited all the bars in the hotel, every single counter and drinking place, and asked for blackcurrant wine. Natasha smiled. I immediately felt guilty. The days had fled by, and I had let them vanish with the illusion that there was still plenty of time, but Mr. Diksit was due to leave this evening, and I was to stay here. I had told him many things, was it then my fault that he got attached to only a few of them?

Then Mr. Diksit said: “When I was a student at a Bombay university, my history professor said to me: “Maybe you will have a chance in the future to visit these small nations. You must then certainly do it!”” With these small nations, explained the guest, my professor meant Lithuanians, Latvians and Estonians. And now finally he was here. He said, in a booming voice, that the days spent in Tallinn will stay with him forever. His face was anxiously alert, his glance sharp and firm. He was deep in contemplation and nothing could disturb him. After the meeting we left. Mr. Diksit, Natasha and an Estonian writer drove out to our openair museum. At six I waited for them in front of the hotel. At quarter past, they emerged, but not from the lift, but from a car. They had just returned and rushed upstairs for their suitcases. I waited outside, feeling uneasy that once again everything seemed out of control. Again a lot of worrying, confusion, no peaceful farewells or smoothly progressing events. I took it personally. But there they were. Twenty minutes to catch the train. We loaded the suitcases in the car when Mr. Diksit suddenly disappeared. Natasha climbed in. I stood by the car and looked around. Several minutes passed. Suddenly I saw him a hundred metres away at a souvenir kiosk. The small elderly man was half hidden behind the others. I waved and ran towards him. He ran too, breathless with rapture. He had bought a little box with a bottle of cologne and a cake of soap, all made in Tallinn. Satisfied, he took his seat beside Natasha and we were off. I looked at my watch and tried to work out what to do in case the road was closed down because of the maneuvering goods trains and we have to wait. Drive across the lawn? Fly? I heard Natasha admonishing Mr Diksit in mild tones. Then Mr. Diksit yelled out: “Rubbish! We have nothing to fear! The magnetic power of myself and Mr. J (he meant me) will stop the train!” He was a winner. He knew everything about me. We could stop all trains. He had added to his own wisdom the grey man, black currants and me. He had the cologne and the soap. He knew what to do with all those things. He had visited the small nations, and they existed. 23

sümboolselt “ehtsaks”. Turist leiab end püütuna semiootika lõksu, mis vahendab talle mingit kohta läbi märkide. Asjade niisugune seis ei pruugi olla täiesti rahuldustpakkuv, eriti kui – kapitalistliku kultuuri puhul tavaline nähtus – nende märkide ja tähiste tarbimine muutub valdavaks eesmärgiks. Põlisrahvad on saanud ekspertideks, ning pakuvad oma kultuuri rahvusvahelise turismitööstuse raames kui mingi paiga märkide ja tähiste seeriaid.

David Bate

Turist on nende meelevallas, keda ta oma puhkusereisi ajal kohtab. Turismindus (hotellid, lennukompaniid, restoranid, baarid, poed, diskod, klubid jne) on jälle turisti meelevallas. Niisugune varustaja-turisti nõudmiste vahekord on elementaarne tõsiasi, mis isegi seda teadlikult adumata toidab ühiskondlikke suhteid selle vahel, kuidas turist käitub võõrustaja suhtes ja mida ta eeldab külastatavalt paigalt ja inimestelt, kellega seal kokku puutub. Ometi mõtlevad turistid harva iseendast kui mingisse sotsiaalsesse struktuuri kuuluvast inimesest, sest puhkusereisi kogemus on väga tihedalt seotud normaalse igapäevase tegelikkusega. Turistiruum kuulub fantaasiavalda. Mõne minuti hilineva lennu puhul võtavad mõned reisijad seda kui isiklikku solvangut. Sündmusest marruaetud turistile tähendab see põgus “viivitus” täket tema ettekujutuses täiuslikust puhkereisist. Niisuguses kujutluses on turist kuningas ja kuninganna (mõnikord saadetuna nende kuninglikest lastest) ja eeldab vastavat kohtlemist. Vähemalt selline on briti turistide üldine mentaliteet; teiste kohta ei söanda arvamust avaldada, ehkki nende juhtumisi pealtkuuldud jutud tunduvad üsna sarnased. Mõistagi on alati eksisteerinud erinevat tüüpi kroonitud päid; mõned pobisevad oma pahameele endale nina alla, teised teevad kõva kisa. Minu eesmärk pole aga siinkohal turistide sümptomite üle otsustada, vaid näidata, kuidas kuningakoja analoog kehtib üsna hästi kogu turisminduse struktuuri kohta. Sellal kui agaramad õukondlased kuninga ja kuninganna ees koogutavad ja lömitavad, kaotavad vähema sarmiga isikud kuningapere poolehoiu. Need on turismitööstuse põhireeglid. Samas, kui kõik nurisevad 24

turistide ja nende käitumise üle, on praktiliselt igaüks ise mingil ajal turist olnud. Selle paradoksi taga peitub tõsiasi, et teiste turistide põlastamine kuulub turistiksolemise juurde, isegi kui mõned eelistavad ennast teistest eristada näiteks “rändaja” sildi all.1 Ehk teisisõnu – mitte tahta olla nagu “turist” on ise üks turismitööstuse iseloomulikke jooni. Mõned reisikorraldajad tõotavad külastatava paiga autentset, ja mitte tavalist turistlikku kogemist. Sestap küsimus – mis oleks autentne kogemus külastades Tallinna? Tallinna turismivõlu näib jagunevat kaheks “autentseks” sooviks – ajalooline ja modernne. Esimene ja kõige ilmsem kujutlus käib keskaegse linna kohta. Autentsuse tuvastamine minevikus on modernsuse tunnusmärk. Tallinn on tõeline vana linn ning turisti fantaasia vohab just seoses mineviku, kõige ajaloolisega. Siin on soov “fantaasia”, sest päris autentset kogemust turist ei saa; tuleb leppida autentsuse märkidega. Ses osas on turistid nagu semiootikud, konnates mööda tänavaid autentsuse märkide otsinguil. Turistilinnal peavad olema, nagu seda kirjeldas Dean MacCannell, “tähised”. Turist vajab ajaloolise koha autentsuse märke, millest kokku panna kogemus autentsest paigast. Tüüpline näide on siinkohal keskaja restoranid. Keskaja temaatikaga restoran jääb mõnede jaoks alati mitteautentseks, ometi on tema semiootiline funktsioon sisendada Tallinna keskaegsust. Munkade ja piigade (mitte-ajalooline kokkusobitamine) poolt serveeritud keskaegse söömaaja kogemus annab veidral kombel turistile kinnitust keskaegse linna ehtsusest. Pariis on ainult siis “Pariis”, kui olete näinud Eiffeli torni; ainult siis, kui olete näinud paiga märki, saab paik

Tallinna ajaloolisus on üks turistlik tõmbenumber, kuid on olemas ka teine aspekt, mis on täiesti kaasaegne ning millel pole ajalooga eriti midagi tegemist. Tolles teises turistiruumis keerlevad kujutlused ka ümber autentsuse, ümber festivali heterotoopia ruumi. Siin ei näi turist olevat huvitatud asja märkidest, vaid pigem märgi taga peituva autentsema asja kogemusest. See on paraku turismitööstuse kõige problemaatilisem külg, tähendades paratamatult seda, et turist kipub tegema asju, millesse tema kodukohamaa ühiskond kuigi sallivalt ei suhtu. Võtame näiteks joomiskultuuri ja seksi, “kehakogemuse” turismi. Tallinn on nüüdseks sattunud Suurbritannia reisifirmade nimekirja kui poissmeeste ja ka naiste pulmaeelsete prassingute sihtpunkt.2 See tähendab, et suurel hulgal mehi ja naisi saabub linna oma riitusi või riivatut karnevalielamust nautima, enne kui algab normaalne elu. Seksiturism on muutunud tähtsaks tööstusharuks; hotellid varustavad külastajaid telepornoga, ning baarid ja taksod muretsevad

juurdepääsu prostituutidele ja bordellidele. Ent needki tegevused on vallatud autentsusesoovist: tegeliku seksi, erootika ja liialduste kogemus. Autentset kogemust valitsevad siingi märgid, millegi keelatu semiootika. Need, kes tahavad lihtsalt klaasi kergitada, seisavad ikkagi semiootilise valiku ees: kas minna omaenda kultuurile sarnasesse kohta (McDonalds ja Coca-Cola tekitavad ameeriklastes õdusat kodutunnet üle terve maailma) või riskida mõne eksootilise ja teistsugusega. Turist ei pääse märgisüsteemist ka siin; kokteilibaar, hotellivestibüül ja pubi pakuvad erinevat tüüpi semiootilisi kujutelmi elukogemusest, tagasihoitusest või õdususest. Samas pole ükski neist autentsem kui teine. Öised tantsuklubid pakuvad samuti erinevaid kogemusi, muusikat, eagruppe või tantsuesteetikat, isegi kui nad on suuresti sarnased ses mõttes, et pakuvad väga keskendunud paika vastassugupoolega kohtumiseks. Niisugused semiootilised erinevused ilmnevad näiteks ööklubides. Viru hotelli küljes asuv klubi on laupäevaõhtuti täis napsitavaid ja vanade lemmikmeloodiate saatel tantsivaid eestlasi; Parlamendis tantsivad nooremad eestlased moodsama muusika järgi, aga Club Privé pakub tantsuks minimaalsemat ja peenekoelisemat muusikat, lisaks võimalust kohata turiste, kellele kõrgem sissepääs on taskukohane. Lisaks on striptiisiklubid ja erootilise tantsu paigad ka semiootilise uuringu objektiks; vaadakem internetti riputatud ülevaadet Tallinna prostituutidest: Fotod David Bate

Cocktail Bar

Hotel

Pub 25

1 Vt idee arutlust Dean MacCannell’i

overhear from them are very similar. Of course there have always been different types of royalty, those who mutter these complaints under their breath and those who shout loudly, but my point here is not to judge these symptoms of the tourist but to show how the analogy of the court is very much appropriate to the structure of tourism. While courtiers who are eager

can only experience the signs of the authentic. In this respect tourists are like semioticians, stalking the streets for signs of the authentic. The tourist city has to have, as Dean MacCannell describes it, ‘markers’. The tourist needs signs of the authenticity of the historical place to constitute the experience of the place as authentic. A medieval restaurant is a typical ex-

The tourist is at the mercy of those he or she meets on their holiday. The tourist industry (hotels, flight companies, restaurants, bars, shops, discos and clubs, etc) is at the mercy of the tourist. This relationship between supplier and the demands of the tourist is a basic fact that even if not recognised consciously, feeds the social relations between how tourists act towards their hosts and what the tourist expects from the place they are visiting and the people they meet there. Yet tourists rarely think of themselves as belonging to a social structure because the holiday experience is so involved in a normal everyday reality. The tourist space is one of fantasy.

to please bow and scrape to the king and queen, those with less charm lose the affection of the royalty. These are the basic rules of the tourist industry. Yet while everyone complains about tourists and their behaviour, almost everyone has at some point been a tourist. This paradox hides the fact that despising other tourists is part of being a tourist, even if some try to distinguish themselves as a more discerning ‘traveller’ rather than tourists.1 This is to say, to not want to be like a ‘tourist’ is itself a feature of the tourist industry. Some suppliers of holidays claim they will give you an authentic experience of the place you are going, not simply that of the tourist. The question here is what would be an authentic experience when visiting Tallinn?

When on an airplane that is a few minutes late, some passengers treat it as a personal insult. Outraged beyond the importance of the event this little ‘delay’ has dented their fantasy of the perfect holiday. In this fantasy the tourist is a king or queen (accompanied sometimes by their royal children) and expect to be treated as such. This at least is a type of mentality among British tourists; I cannot speak for others types of tourist, though the stories I

The tourist attraction to Tallinn seems to fall into two types of ‘authentic’ wish; one is historical while the other is modern. The first and most obvious fantasy is about the medieval city. It is a sign of modernity to locate authenticity in the past. Tallinn is a real old city and it is this experience of the past, the historical, that one tourist fantasy participates in. The wish here is a ‘fantasy’ because the tourist can never have an authentic experience as such; they

ample. For some a medieval themed restaurant will always be inauthentic for some people, yet its semiotic function is to confer authenticity on the medievalness of Tallinn. The experience of a medieval meal served by monks and wenches (an ahistorical conjunction) strangely becomes the tourist’s confirmation of the authenticity of the medieval city. Paris is only ‘Paris’ when you have seen the Eiffel Tower, only when you have seen the sign of the place does the place become symbolically ‘real’. The tourist is caught up on the semiotic mediation of the place through signs that ultimately may not be totally satisfying especially if, as is common in capitalist culture, the consumption of these markers becomes the entire goal of the tourist. Indigenous people become experts in re-presenting their culture within an international industry of tourism as a series of signs and markers of their particular site.

klassikalises uurimuses “The Tourist” (New York: Schocken, 1976). 2 Vt:

http://www.bigweekends.com/tallinn-stag.htm 3 Michel Foucault, “The Battle for Chastity”, Ethics (Penguin, 1997).

...käskige taksojuhil ennast bordelli sõidutada. ...Tavaliselt pakub juht välja erinevaid paiku, nagu näiteks Hotel Max - Kadaka - Morgan Club. Enamus taksojuhte pakub ennast ootama, kuni te tüdruku juures olete. Nemad joovad sel ajal baaris tassi kohvi ning teile ei lähe takso seismine midagi lisaks maksma, aga igaks juhuks uurige enne järele. Hind on 900 EEK tunnis ja 600 poole tunni eest. Käisin paar aastat tagasi ühe tüdruku juures Kadakas, ja ta oli tipp-topp. Aga hiljem kuulsin mingi tulistamise käigus juhtunud õnnetusest (seoses maffiaga) selles paigas, nii et sinna ma enam ei lähe. Hotel Max ja Morgan Club on tasemel, pealegi tunduvad olevat ohutud. Lisatasu eest saad Morgan Clubis sauna ja mullivanni, kogu see koht on kenasti sisustatud, koos väikese baariga, kus tüdrukutega kokku saada – tavaliselt saab valida 4–5 vahel, mõned on venelased, mõned eestlased, enamus piisavalt ilusad. Sissepääsutasu ei ole ja joogid on üsna odavad (umbes 20 EEK õlle eest). Striptiis maksab 50 EEK, ja on tavaliselt tohutult igav. Viimane kord oli mul Ilona-nimeline tüdruk, venelanna, aga rääkis natuke inglise keelt ka. Ta oli tõesti kena ja lahke.

Sedalaadi veebiaruanne on tüüpiline jutt, mida võib kuulda baaris, kus mehed – ja mõnikord naised – pajatavad üksteisele oma kogemustest, samamoodi nagu teised, ajaloohuvilised turistid, hindavad restorane, muuseume ja hotelle. Kõige suurem iroonia kogu selle asja juures, et mitte öelda tragöödia, seisneb selles, et kunagi keskaegset Tallinna vaevasid tol ajal täpselt samad kahestumised. Hämmastaval kombel leidsin analoogi ühest Michel Foucault’ tekstist keskaegse “Võitlus vooruse eest” kohta, kus “hooramise vaim” võimust on võtnud.3 Keskaegsest tööst pääsemine on miski, mida pole siiamaani saavutatud. 26

David Bate

If the historicalness of Tallinn is one tourist attraction, there is nevertheless another aspect that is entirely modern and has little to do with history in the previous sense. In this other tourist space, the fantasy is also one of authenticity, that of the heterotopia space of the festival. Here the tourist does not appear to be interest27

ed in signs of things, but rather the experience of a more authentic thing beyond it’s sign. Ironically this is the most problematic aspect of the tourist industry because it invariably means doing the things that the society that the tourist comes from in some way inhibits. I mean here, for example, the culture of drinking and sex, the tourism of the ‘body experience’. Tallinn is now on the list of stag and hen night party destinations by UK companies.2 This means that groups of men or women come to the city for their rite of passage or carnival experience of ‘debauchery’ before settling down to normal life. Such sex tourism is now a central part of

28

the industry, hotels provide TV pornography, and bars and taxis provide access to prostitutes and brothels. Yet these activities too are subject to the wish for authenticity: the experience of real sex, real eroticism and real excess. The authentic experience is here too governed by signs, by the semiotics of illicitness. For those who wish to just drink there is still a semiotic choice to be made between the places that resemble their home culture (McDonalds and Coca-Cola are there to make Americans feel at home all over the world) or embrace some exotic otherness. Here too the tourist is caught up in a sign system, the cocktail bar, the hotel lounge and the ‘pub’ offer distinct types of semiotic fantasies of sophistication, aloofness or cosiness. Yet none of these is really more authentic than the other. Similarly the nightclubs for dancing offer different experiences, of types of music, age group or aesthetics of dance, even if they are all in some way similar in that they offer a highly focussed space for meeting the opposite sex. These semiotic differences are evident in, for example the night club attached to the Viru hotel, full of Estonians on a Saturday night drinking and dancing to favourite old popular tunes, while in Parlament younger Estonians dance to more modern contemporary music, while Club Privé offers a more minimal and sophisticated music for dancing as well as the space for encountering visiting tourists who can afford the higher entrance fee. Then the strip clubs and erotic dance floors are also subject to semiotic scrutiny, read this report published on the web

about Tallinn prostitutes: … ask a taxi driver to take you to a brothel. … Normally the driver will suggest different places – normally the following: Hotel Max Kadaka - Morgan Club. Most of the drivers suggest that they wait for you while you visit a girl. In the meantime they take a cup of coffee in the bar, and it costs nothing extra to have them wait for you – but ask to be sure of that. The prices are 900 EEK for 1 hour and 600 for half an hour. I had a girl in Kadaka a couple of years ago, and she was fine. But later I heard about a shooting accident (mafia related) there so I don’t go there anymore. But Hotel Max and Morgan Club are ok, and they seem to be safe. For an extra pay you can have sauna and bubble bath in Morgan Club, and the place is nice and pretty with a small bar where you meet the girls – normally 4–5 to choose among, some Russian some Estonian, most of them reasonably pretty. There is no entrance fee and the drinks are quite cheap (20 EEK or so for a beer). But you have to pay 50 EEK for a strip-tease, which is normally absolutely boring. Last time I was there I had a girl named Ilona, Russian but speaking a little English. She was really pretty and kind.

This type of online web account is typical of the conversation that might be heard in a bar, where men – and sometimes women – speak of their experiences in the same way other historically minded tourists evaluate restaurants, museums and hotels. Perhaps the final irony, if not tragedy, about all this, is that in Tallinn the medieval world to

which it once belonged was fraught with the same dichotomies. In a striking way I found an analogy in a text by Michel Foucault about the medieval ‘Battle for Chastity’ where the ‘spirit of fornication’ is something to be overcome.3 Escaping the medieval work is something that has not yet been achieved. 1 See the discussion of this idea in Dean

MacCannell’s classic study, The Tourist (New York: Schocken, 1976). 2 See for example:

http://www.bigweekends.com/tallinn-stag.htm 3 Michel Foucault, ‘The Battle for Chastity’, Ethics (Penguin, 1997).

29

Mats Eriksson

Linn ei ole meistriteos. Kunst on abstraktne, meelevaldne ja sümboolne, elu aga üldine, lõputu sasipundar, mida ei saa planeerida. Linn, mida politseil on vaja valvata, on elamiseks ohtlik paik. Jane Jacobs Ameerika suurlinnade elu ja surm 1962

A city is not a masterpiece. Whereas art is abstract, arbitrary and symbolic, life is general, a never ending muddle and will not be planned. A city which needs to be supervised by the police is a dangerous place to live in. Jane Jacobs Death and life of Great American Cities 1962

See oli kummaline aeg. Olin mõnikord surmahirmus, kui oma fotoaparaadiga linna tundmatuis osades ringi hulkusin ning nägin lühikestes jopedes, raseeritud peadega noori karmi olekuga mehi, kaasas vägevad võitluskoerad. Kujutasin ette, kuidas mind kõige kaameraga ribadeks kistakse. Õnneks pääsesin terve nahaga. Tagasi koduses Rootsis kulus mul hulk aega, et normaalset elurütmi uuesti käima saada. Ma ei kohtunud enam nii paljude inimestega nagu varem ja nende vähestegagi polnud eriti millestki rääkida. It was quite a strange time for me. I was scared to death once when out in strange areas of the city with my camera and saw big, tough guys in bomber jackets, shaved heads and in company with large fighting dogs. I imagined my camera and myself torn to shreds. But I survived, thankfully. Back home in Sweden it took me quite a while to get back to normal life. I no longer met as many people as before, and the ones I met I hardly spoke to.

Fotod photos Mats Eriksson 30

31

viisaastaku plaane, hiiglaslikke elamuprojekte, nende seisukohast lähtuvalt ehitatud modernistlikku arhitektuuri.

Elasin kaks kuud Tallinnas NIFCA külaliskunstnikuna, kus mul oli kasutada suur ateljee. Ja vaade aknast oli puhas luksus – sealt paistis kogu linn, vanad vahitornid kõige ees. Hommikukohvi jõin alumise korruse kohvipoes, ostsin Vabaduse väljaku tädide käest metsvaarikaid ega jõudnud Tallinna ära kiita. Oli suvine aeg, inimesed tundsid end hästi ja vabalt, koguneti kohvik Moskva ette, kutsuti üksteist kohtama, joodi piimaga kohvi või nauditi niisama elu. Kõndisin tänavatel, kavandasin rännakuid mööda Eestit. Võib-olla oli see minu aeg, minu linn?

During daytime I tried to understand and search for the old soviet era of Tallinn. I had at a Swedish flea market come by a book called Tallinna arhitektuur, which was published in 1987 with a great cover showing the housing development of Väike-Õismäe from above. The picture is a classic propaganda image showing the Soviet colony as a great modernist experiment. This photograph gave me a promise of seeing giant housing projects and buildings. The most extreme was Väike-Õismäe´s classical round shape that looked so new and white, clean and modern.

Kui tasapisi selgusid reaalsed vahemaad Tallinna linnas, näiteks Piritalt Mustamäele, üürisin endale jalgratta. Laenutuses oli üksainus riistapuu – mägijalgratas, äsja vabrikust toodud, tulipunane ja suurte kirjadega. Nüüd liikusin tänavatel üsna kiiresti. Paraku said minu turistirõõmud varsti otsa, sest pidin hakkama oma projekti kallal tööle – eesmärk oli pildistada igasuguseid kommunismiajastu ehitisi. Kaamera käes ja kolmjalg seljas, liikusin Tallinnas ringi, kord jalgsi, kord rattaga. Ei ratas ega mu jalad vedanud mind kordagi alt. I was in Tallinn for two months at NIFCA residence, and had a great space all to myself. Speaking of the view from the window – it was pure luxury, where you could see the whole city of Tallinn with the old wathchtowers in the foreground. I took my daily coffee downstairs at the coffeeshop, bought some wild raspberries from the Vabaduse square ladies and thought Tallinn was a great city to be in. Summertime was still present, people were relaxed, hung out in front of café Moskva, dating and drinking caffe latte or just having a good time. I strolled through the

It was this book and image that got me fascinated with the idea of going to Tallinn. I wanted to see the great promises from the Soviet era, the five year planning, the big housing projects, the modernist architecture built from their point of view.

streets, examined the tourist agenda and planned for outdoor trips around Estonia. Maybe this was my time, my city?

äärmuslikum oli Väike-Õismäe klassikaline ümmargune kuju, mis nägi välja nii uus, valge, puhas ja moodne.

When I realised the distance between different places, from Pirita to Mustamäe, I soon had rented a bike. The only bike the shop had was a mountain bike. It was brand new, bright red with big labels. I was now moving around the streets really fast. But soon the pleasure of being a tourist was over and I had to start working with my project of taking photographs with my camera of different ex-communist projects and buildings. With my camera and tripod on my back I felt like a moving target when I came speeding through the streets of Tallinn on my red bike. But the bike was good, and so were my legs.

Seesama raamat ja pilt kaanel ärgitasidki mind Tallinna minema. Tahtsin oma silmaga näha neid nõukogudeaegseid vägevaid lubadusi,

Külastasin varem kompartei poolt kasutatud ehitisi. Mul lubati teha pilte endises Plaanikomitees, 1980. aastal valminud Olümpiapurjespordikeskuses ja kompartei koolituskeskuses. Minu jaoks oli kõige huvitavam maja KP Keskkomitee, mille koosolekutesaal oli nüüd suletud ja kasutuses hoiuruumina. Seda ei remonditud, ehkki ülejäänud maja siiski korrastati. Ruum näis mulle kui Eesti nõukogude koloonia vana süda, tõeline aare, mis on kaotanud oma otstarbe. Aga mida see kõik mulle andis? Kas hakkasin tasapisi lähemale jõudma vastusele, ja mida ma üldse siit otsisin? Ma polnud selles isegi kindel.

Väike-Õismäe. Gustav Germani foto raamatust “Tallinna arhitektuur”, Eesti Raamat 1987 Väike-Õismäe. Photo Gustav German, Tallinna arhitektuur, Eesti Raamat 1987

Päeval püüdsin aru saada ja mõista möödunud nõukogude aega Tallinnas, Eestis. Ühelt Rootsi täikalt olin leidnud raamatu “Tallinna arhitektuur”, avaldatud aastal 1987, mille kaanel ilutses ülaltvaade Väike-Õismäe elurajoonile. See oli tüüpiline nõukogude propagandapilt, mis esitas antud rajooni kui vägevat moodsat eksperimenti. See andis mulle lootust näha hiigelmastaabis elamukomplekse, millest kõige 32

33

nimede all, millest üks oli “Moskva 400”. Üürisin auto ning asusin mööda vana Leningradi maanteed teele. Mul oli veider tunne nagu ümberasujal, keda ootavad ees tundmatud salapärased paigad.

I visited the buildings used by the former Soviet Communist Party. I got permission to photograph inside the buildings of the former State Planning Committee, the Olympic yachting centre of 1980 and the Political education centre of the Communist Party. The most interesting building for me was the former Communist Party headquarters, where the meeting room now was closed and only used as storage. But it was not renovated as the rest of the building was. To me the room felt as the old heart of the Soviet Colony Estonia, today a secret treasure but without a function. But what did it all tell me? Was I beginning to get close to an answer, and what was I actually looking for? I wasn’t sure. Algul otsisin modernset nõukogude kolooniat, värvikoode, varjatud sõnumeid, salaplaane. Ja siin leidsin end erinevas ajas ja ruumis. Ma ei saanud täpselt aru, mis toimub. Pärast N Liidu lagunemist saabusid paljudele rasked ajad. Sõites jalgrattaga ringi Väike-Õismäel, Mustamäel, Koplis, Pelgulinnas ja Lasnamäel, oli see ilmselge. Pildistades silti “Revolutsioon Lasnamäel” paigas, kus pidanuks olema ühe kavandatud trammi peatus, nägin kolmjalga üles seades maas vedelemas hulka süstlaid. Ja mida tegi too silt keset Lasnamäge? Mul polnud sest õrna aimugi. Mulle tundus, et olen inimene ilma juhi või giidita, kes otsib midagi, mis on äsja kadunud, ning ei saa aru, mis õieti järele on jäänud. Minu jalgrattamatk Tallinna linnas ja linnaservas ei kulgenud just eriti rõõmsalt. Ehk oleksin pidanud ka miskit muud vaatama? Mart Kalmu raamatust 20. sajandi Eesti arhitektuuri kohta lugesin endisest suletud tööstuslinnast Sillamäest, tuntud mitmete 34

At first I had looked for the modernist Soviet colony, the colour codes, the hidden messages, the secret plans. And here I was in a different time and space. Not sure of what was going on. The time had been hard for different people after the Soviet collapse. Biking around the outskirts of Väike-Õismäe, Mustamäe, Kopli, Pelgulinn and Lasnamäe, I could perceive the hard times really vividly. At some point when photographing the Revolutsioon Lasnamäel sign, close to where the supposed tram should have a stop, I saw a lot of needles laying around in front of me where I was putting up my tripod. And what was the Revolutsioon Lasnamäel sign doing in the centre of Lasnamäe? I had no idea. It seemed to me I was without a guide, trying to look for something that has just disappeared and I wasn’t exactly certain what left behind. A bad feeling followed me through my biking around the city and the outskirts of Tallinn. Maybe I had to go away to see something else? I had read in Mart Kalm´s book of Estonian architecture of the 20th century of a former closed town called Sillamäe, also known as a secret industrial city called Moscow 400 and some other

coded names. I rented a car from the same place where I rented my bike, and took off for Moscow 400. I drove out of Tallinn along the old road towards Leningrad. I had a strange feeling of a settler who is going somewhere completely unknown and mysterious. Sõitsin avaratel maanteedel lõputute puude vahel. Taevas oli kirgas ja meeleolu suurepärane. Linna Moskva 400 sisse sõites hakkas taevas pilve tõmbuma. Teed polnud enam kuigi head ja inimesed ei näinud rõõmsad välja. Tänavatel võis näha salgakesi niisama aega surnuks löömas. Üüriauto oli tuttuus ja kollane, valged sildid külgedel. Autoaknast nägin enamasti maju, mis olid arvatavasti tööliselamud. Õhkkond tundus karm. Mul polnud erilist lusti autost välja tulla. Osalt sellepärast, et inimesed põrnitsesid autot, nii et mulle meenusid katked filmist “Lilja 4 ever”. I drove through huge wide open roads and endless lines of trees. The sky was bright and my mood was excellent. When I entered Moscow 400 the sky slowly started to cloud over. The roads here were quite bad, and I saw people not looking too happy. Groups of people stood in circles or just hung out in the street. The car I had got from the renting company was also brand new and it also had white labels on both sides. This time the colour was yellow. I drove through the streets looking at what I thought were most-

ly housing for former workers. The atmosphere was kind of tough. And I really didn’t feel like getting out of the car. Maybe it was because people was staring at the car and I had images from the film Lilja 4 ever running through my head. Läksin ühele vanale kenale väljakule pilte tegema. Vajalikku kaadervärki üles seades tundsin, kuidas ümberseisjate pilgud minu tuttuut autot ja kaamerat takseerisid. Ja kui suurekasvulised pügatud mehed lühikestes jopedes minu poole liikusid, pakkisin asjad kärmelt kokku, istusin autosse ja sõitsin minema. Tee piki romantilist mereäärt viis mind vana uraanitöötlemise tehase alale. Siin näis aeg olevat seiskunud. Oli endiselt aasta 1950 ja Stalini suurte tehaste ja inimtöö helge tulevik oli täiesti alles. Teed olid üsna viletsad. Enamus tehaseid ei tootnud enam midagi. Näis, et kogu see ala oli omapead jäetud, midagi polnud asemele toodud. Sillamäe ja Moskva 400 tontlik vari. Seisin peenes vihmasajus ja kuulatasin. Taipasin, et olin leidnud selle, mida otsisin. Suure salapärase seikluse. Ja samas – suure eimiski. Eesti Stalkeri. I went off to get some photographs in the old, nice square. When I was setting up my equipment I could sense all eyes focus on me, on my brand new car and my camera. And when the big shaved guys in bomber jackets moved closer I packed my stuff, went back to the car and drove off. I drove along the romantic seaside and entered the old uranium processing plant area. Here it felt as if time stood still. It was again 1950 and Stalin’s great plans of future factories and hu35

man power were still valid. The roads were not exactly the best. Most factories were no longer producing anything. But it seemed as if the area had been left on its own, without anything being replaced. The ghost of Sillamäe and Moscow 400. I stood in the light rain and listened.

Kui ma olin 2001. aastal Tallinnas, oli mul kombeks teha pikki jalutuskäike mööda rannaäärt, kust ma nägin kogu linna eemalt; kõndimine ümber suure, künka otsa pandud vene mälestusmärgi; villade aiad, täis puid, mis olid ilusad ja eksootilised, samas armetud.

I realised I had found what I had been looking for. The big mysterious adventure. And at the same time – the big nowhere. The Stalker of Estonia.

Elatustaseme vahe Norra ja Tallinna vahel oli paras šokk. Minu Norra mõistes küllaltki väike stipendium tegi mind siin rikkaks, ja ma ei suutnud uskuda, kui vähe mõned inimesed teenivad.

–

Nähes iga päev tänaval mitte millegi eest lilli müüvaid naisi, polnud ma rahul, sest see oli kurb. When I was in Tallinn in 2001 I liked to take the long walk along the beach where I saw the whole town from a distant view; walking around the big Russian monument on a hill; the green villa gardens full of trees which for me were exotic and beautiful in a trashy way. It was a bit of a shock to see the differences in the living standard between Norway and Tallinn. Suddenly I was rich with my grant which was quite small in Norway and when I realised how little money some people earned I almost couldn’t understand it. So every day when I saw the ladies selling flowers for nothing I wasn’t happy because it was cheap, I felt sad. Ebba Moi, Oslo

+

Tallinnas 2001. a. Mäletan roosasid noori baleriine, kes harjutasid pargis, Lasnamäe äärelinna lõputut majaderodu ja vapustavat džässkontserti ühes iiri kõrtsi sarnases paigas. Tallinn 2001. I remember the pink ballerina girls who had a rehearsal in a park, the endless row of concrete buildings in the suburb of Lasnamäe and a freakout jazz concert in the hidden Irish look-a-like pub. Inimesed kippusid mind jõllitama, nagu oleksin ma täiesti teistsugune ega sobiks siia. I felt that people were looking at me as if I was someone strange, like I didn’t fit in.

Alexander Rishaug, Oslo 36

37

–

et mul oli palju eesti sõpru, mitte just südamesõpru, aga ikkagi. Koolis õppisin eesti keelt hästi ja seepärast sain nendega vabalt suhelda. Mul on ükskõik, mis rahvusest mu sõbrad on. Lasnamäel saab hakkama ka eesti keelt oskamata, ühiskond on siin selline. Mina Lasnamäel ei sündinud, elasin enne kesklinnale lähemal. E: Üle kümne aasta on möödas, kui Eesti sai iseseisvaks riigiks. Kas siin venelane olla tähendab nüüd midagi täiesti teistsugust kui varem? O: Minu meelest mitte. Eks venelastel on natuke pingutav õppida eesti keelt ja kombeid. Varem neile (eestlastele) ei meeldinud, et meie ennast nende poliitikasse vahele segasime, et me üldse siin olime. Aga ega see meeldiks kellelegi – ikkagi nende maa, ja mina saan neist täielikult aru.

Ebba Moi

Lasnamäe, Tallinn, Eesti

Olga on 20-aastane venelanna, elab Eesti pealinna Tallinna äärelinnas Lasnamäel. Kohtusime 2001. aasta juunis tema korteris, mida ta jagab oma vanaema ja kahe kassiga. Esitasin mõned küsimused tema päritolu ja rahvuse kohta ning uurisin, mida ta arvab olukorrast tänapäeva Eesti ühiskonnas. Ebba [E]: Te olete Eestis sündinud venelane Eesti kodakondsusega. Ehk räägiksite sellest natuke, näiteks: mis teeb teist venelase? Mul on raske mõista, et olete venelane, kuna te pole Venemaal sündinud… Olga [O]: Esiteks keel, sest ma mõtlen vene keeles. Ema ja isa rääkisid minuga alati vene keelt, ja neil mõlemal on vene perekonnanimi. E: Kas nemad sündisid Venemaal? O: Isa sündis Eestis, ema Venemaal, ja isa ei oska peaaegu üldse eesti keelt. E: Isa sündis siin, aga ei räägi eesti keelt, kuis siis nii? O: Nõukogude ajal ei olnud eesti keelt tarvis, sest ajalehed ja raadio olid vene keeles. Oli küll üks eesti telekanal, aga mina vaatasin 38

lastesaateid vene kanalitelt. Need on meil siiani alles. Kui ma praegu tahan lõõgastuda, eelistan vene kanaleid.

E: Kas varem oli venelastel siin rohkem võimalusi, näiteks paremat tööd saada või muud seesugust?

ma ju näen, kui suuresti nad ühiskonnast on ära lõigatud. Nemad ise ei kurda midagi; nõukogude elulaad enne, nüüd vene, on seotud kultuuriga, ja siin saab seda telekast. Uudised ja filmid, kõik transleeritakse või ongi kohe vene keeles. Teatud inimesed saavadki kogu meelelahutuse ja informatsiooni telekast, nagu minu vanaema. Meil on üle kümne vene kanali. Vanaema ei oska subtiitreid lugeda, seepärast on tal vaja venekeelseid saateid. Ja mina räägin talle, mis siin riigis muidu juhtub. E: Kas eesti poiss tekitaks teile mingeid probleeme? On see tähtis, kas ta on venelane või eestlane? O: On küll. Nii minule, minu sõpradele, isa ja vanaema sõpradele ka, sest nende arvates oleks see minule raske. Keegi ei oleks küll vastu, aga näiteks minu isaga ei saaks minu kallim ju juttu ajada, see aga läheb mulle väga korda. Meil omavahel oleks kindlasti tore, kuid vaevalt sest midagi püsivamat tuleks; me mõtleksime ikkagi erinevates keeltes. Kui on võimalik kergemalt läbi ajada, siis ma seda varianti ei valiks.

E: Kas keele või sisu pärast? O: Keele pärast. Televiisorit ei vaata ma mitte informatsiooni saamiseks, vaid rohkem meelelahutuseks. Mulle meeldivad vene filmid, need sobivad minu temperamendiga; ma tunnen, et olen kuidagi teistsugune kui eestlased. Eestlased ja venelased erinevad elutempolt, ellusuhtumiselt ja selle poolest, kuidas nad probleeme lahendavad. E: Kas teie arvates on teil siin maal teistsugune taust kui eestlastel? O: Mitte eriti. E: Aga just ütlesite, et venelased ja eestlased on erinevad? O: Teie peaksite eestlasi paremini tundma, nende rütm on aeglane, põhjamaine. Nad on kinnisemad, tihti ei vasta küsimustele ega ütle teregi. Mõnikord ajab hinge täis ka, aga ma olen ise ajuti samasugune. Olen justkui kusagil vahepeal. E: Kasvasite üles Lasnamäel, kus elavad peamiselt venelased. Kas teie sõbrad olid ka venelased? O: Ma räägin korralikku eesti keelt sellepärast,

O: Arvatavasti, sest siis polnud vaja eesti keelt osata. Nüüd on kõik paberid eesti keeles, vene keelt võib kasutada, kui sul on oma firma, aga paberid on ikka eesti keeles. Isal ongi see probleem, et ta ei oska eesti keelt. E: Ometi saab ta sellel maal hakkama? O: Saab tänu minule. Tõlgin tema firmas dokumente. Muidugi saab ta hakkama, ta on terve elu siin elanud, ja vanaema elab siin juba 50 aastat ega tea eesti keeles ühtegi sõna! Mul on sellepärast natuke häbi ja kahju, sest

E: Kui palju venelasi Eestis elab? O: Võib-olla 20% elanikkonnast, aga Narvas on see protsent 97, sest see on piirile väga lähedal. E: Kas Eestis elavad venelased unistavad teie meelest Venemaast? O: Ma küll ei arva. Meil on siin oma ühiskond ja meile siin meeldib. Püüame võtta kõike head vene kultuurist ja midagi eesti kultuurist. Me ei olegi tegelikult need päris õiged venelased. Fotod Ebba Moi 39

O: You should know Estonians better, their tempo is more slowly, Nordic. They are really reserved somehow, sometimes they don’t answer questions and don’t feel like saying hello. It drives me crazy sometimes but I can be like that myself. I’m really in between. E: You grew up here in Lasnamäe, where there are mostly Russians. Were your friends Russians as well? O: I think the reason why I speak such good Estonian is because I had so many Estonian friends, not close friends, but anyway. I studied it well at school so I could communicate with them and for me it didn’t matter if friends were Estonian or Russian. You can survive without knowing Estonian living here in Lasnamäe, the society here is built up in that way. But I wasn’t born here, I was living closer to the city centre. E: Now it is over ten years since Estonia became its own country, is there a big difference in being a Russian in Estonia now comparing to how it was?

Ebba Moi

Photos Ebba Moi

Lasnamäe, Tallinn, Estonia

Olga is Russian and 20 years old, she lives in Lasnamäe outside Tallinn, Estonia. I met her in June 2001 in her apartment where she lives with her grandmother and two cats. I asked her some questions about her background, her nationality and what she thinks about the situation in Estonian society today.

O: Because during the Soviet times it wasn’t necessary to speak Estonian because radio and newspapers were in Russian. TV had Estonian channel, but I watched children’s programs on Russian channels we had, and still have. Now when I want to relax I prefer watching a Russian channel.

Ebba [E]: You are Russian born in Estonia and have got Estonian citizenship. I want to know more about this, for example; what makes you Russian? For me it’s hard to understand that you are a Russian since you were not born in Russia…

E: Do you prefer it because of the language or because of the content?

Olga [O]: First it’s the language I’m speaking, I’m thinking in Russian. My father and mother were always speaking Russian with me and they both had Russian last names. E: Were they born in Russia? O: My father was born here and my mother in Russia and my father hardly speaks any Estonian. E: Your father was born in Estonia and doesn’t speak Estonian, why is that? 40

O: No, there is not very much difference. Now

O: He manages because of me. I help him a lot with his firm, translating the papers. But of course he survives, he has lived all his life here and my grandmother has been here for 50 years; she doesn’t know any Estonian at all! I feel a bit ashamed about this, I’m starting to notice how much they are cut out from the Estonian society. But they don’t suffer; the soviet (and Russian) way of building life is connected to the culture and here you get it from television. News and movies, everything is dubbed or in Russian. There are people here whose only source of entertainment and information is TV, like my grandmother. We have over ten Russian channels. My grandmother cannot read the subtitles so she needs Russian language. But I tell her what’s going on in society. E: Is it ok for you to have an Estonian boyfriend? Does it matter if he is Russian or Estonian? O: For me it matters, and to my friends, and those of my father and grandmother, they would think it would be difficult for me. No one would be against it, but for example he

it’s maybe more frustrating because we (Russians) have to learn Estonian traditions and language. Before they did not appreciate it when we messed around in their politics and resented us being here in the first place, but no one would like that – it’s their country so I understand it.

wouldn’t be able to talk to my father and that’s important to me. Of course we could have fun together but you can’t build anything on it; we think in different languages. I wouldn’t want to struggle with it if I can find an easier way.

E: Did Russians get more opportunities than Estonians before, about work or things in society?

O: Maybe 20% of the population are Russian, but in Narva the percentage is 97, because it is so close to the border. E: Do you think Russians living in Estonia dream about Russia?

O: Not so much.

O: Probably, because then you didn’t need to know Estonian very well. Now all the papers are in Estonian, you can use Russian if you have a firm but all the official papers have to be in Estonian. My father’s problem is that he doesn’t know Estonian.

E: But you say there are differences between Russians and Estonians?

E: But he can manage living here without knowing it?

O: Because of the language. TV for me is not for getting information, more about entertainment and relaxing and I like Russian movies, I really feel it’s my temperament and that I’m different from Estonian people somehow. That Russian and Estonians are different in their blood and tempo, their way of treating life and their way of facing problems. E: As a Russian, do you believe you have a different background than Estonians here in the country.

E: How many Russians live in Estonia?

O: No, I don’t think so. Here we have our society and like it here. We are trying to take all the good from Russian culture and something from Estonian. I don’t think we are really like pure Russians. 41

Olen soome kunstnik, kes viibis Tallinnas ettekäändel teha taustauuringuid ühele filmiprojektile. Oma rahvust polekski võib-olla tarvis mainida, kui tegemist ei oleks Tallinnaga. Erinevusi mitte unustades võib sellegipoolest öelda, et meie kahel rahvusel kummalgi pool Soome lahte on palju ühist, nii ajalooliselt kui kultuuriliselt. Põhjuseks geopoliitiline paiknemine ja keelesarnasus. Toogem sobiliku näite: nõukogude võimu aastate jooksul nägid Tallinna inimesed Soome telekat, kuna see levis PõhjaEestis. Soome tooted ja elulaad olid seega nõukogude kodanikele esimeseks näiteks läänemaailmast. Väga praktiline, kui keegi kavatseb ärisuhteid sisse seada.

Anu Pennanen

Käesolevas tekstis keskendun kolmele paigale Tallinnas: Maarjamäe memoriaal, Linnahall ja Viru Keskus. Need on olulised minu projekti jaoks, mis on endiselt arengufaasis. Pärast minu eelmist filmiprojekti (mis vaatles Helsingi muutumist informatsiooniühiskonnaks arhitektuurilisest ja sensuaalsest vaatepunktist) tahtsin edasi töötada linnakeskkonnaga, millel on pikem ajalooline järjepidevus. Minu esimene kokkupuude ülalnimetatud paikadega toimus aasta tagasi ühel päikeselisel hilismärtsikuisel päeval. Linnas ringi jalutades nägin ajaloolisi paiku, mille silmatorkavalt kinematograafiline ja monumentaalne arhitektuur väljendas oma ajastu väärtusi. Linnahall (ehitatud 1980. aasta Moskva olümpiamängude puhuks) ja Maarjamäe memoriaal (1960–70ndad aastad, obelisk 1960) kätkevad endas tähendusi ja funktsioone juba ununema hakkavast ajastust. Linnahall ühendab hooneni viiva avara trepistiku, pika sisekoridori, 5000-kohalise saali, hokiväljaku, linnaarhiivi panipaiga ja muudki üheks arhitektuuriliseks tervikuks, mille tuleviku üle käivad pidevad vaidlused. Maarjamäe memoriaal kujutab endast ajaloo sõlmpunkti: ta mälestab lahinguid, milles hukkusid vene, saksa ja eesti sõdurid. Kõigile avatud hiigelalad näisid lavana, kuhu päike meelitas teismelisi ja muud rahvast aega veetma.

Fotod Anu Pennanen 42

Hiljem otsustasin Linnahalli ja Maarjamäe memoriaali kõrvutada Viru ostukeskusega ning asetada nad Teisest maailmasõjast 43

tänaseni kulgevale ajajoonele. Viru Keskuse ehitas Soome firma SRV Viitoset 2004. aastal. Keskus on surunud ennast otse linna südamesse, keskaegse vanalinna väravate ette. See koht, mis ühendab kauplemise ja liikluse ning on kiiresti muutumas teismeliste populaarseks kohtumispaigaks, tundus olevat kärmele kapitalismile ülemineku parimaks näiteks. Vaheldus, mida mitmesugused ehitusprojektid linnaruumi toovad, on vägagi nähtav, ja mõjutab osaliselt mõistagi ka ühiskonda. Tagajärjed, mida kiire üleminek kapitalismile on linnakeskkonnas tekitanud, eristuvad markantselt nii linnailme muutumises kui radikaalses ühiskondlikus teisenemises. Tallinnas on ilmselge, et linnavalitsus ei suuda kontrollida, mida, kuhu ja miks ehitatakse. Turumajanduse võim paistab välja linnakoe ebaühtluses: keskus muutub aina tihedamaks,

I am a Finnish artist who has been staying in Tallinn with the pretext of doing background research for a film project. Being a Finn might not be such an important thing to mention, if it wasn’t a question of Tallinn. Not forgetting their differences, one can say that these two nations, divided by the Baltic Sea, share a lot, both historically and culturally because of their geopolitical placement on the map and linguistic similarities. To take a vivid example from near past: during the last years of soviet era, people in North Estonia could watch Finnish television. As a consequence, the Finnish products and Finnish way of life seen through TV became the first example of western world for Tallinners under the soviet regime. Practical when you think of setting up business relations. In this short text I would focus on three locations in Tallinn: Maarjamäe Memorial, Linna-

(built in 1960s and 70s, obelisk 1960) embody meanings and functions from a period which is starting to be forgotten. Linnahall combines a boulevard landing leading to the building, long hallways inside, 5000-seat theatre, ice hockey hall, storage of city archives and more into a complex architectural setting, the destiny of which is under constant discussion. Maarjamäe Memorial is a historical knot: Russian, German and Estonian soldiers have all lost their lives in the battles it commemorates. Vast spaces open to the public, these locations seemed like stages where the sun allured teenagers and others to spend their free time. Later I decided to juxtapose Linnahall and Maarjamäe Memorial with the shopping centre Viru Keskus, and thus set them on a timeline from the Second World War until today. Viru Keskus, completed by the Finnish building company SRV Viitoset in 2004, pushes itself into the heart of the city, at the gates of the medieval old town. This location, marrying trade and traffic, and quickly becoming a popular social gathering place for teens, seemed to be the most evident landmark of the quick change to capitalism.

course of the society. The consequences of the quick shift to capitalism are obvious in the city space, both as the changing appearance of the city, and as radical social differences. In Tallinn you can see that the city authorities are not capable of controlling what is built, where and why. The power of market economy is apparent as an unevenness of the urban tissue: the centre is becoming increasingly densely built, as the other parts of the city are unevenly refurbished. The view of a decayed wooden house next to a freshly erected building with high tech surveillance cameras pointing towards unexpected visitors is interesting as an urban study. It can be magnificent if you are already seeing it as background for a film scene. It can be highly troubling if you take a minute to think of the social aspects of the situation, in case you have a social democratic understanding of how the society should work and look. For a Finn pondering this view, aware that your native country has a lot of very effective and visible financial interests in Tallinn, both historically and at the moment, it cannot leave you indifferent. Anu Pennanen

The alteration various building projects bring into the city space is very visible, and to a certain degree permanent part of the change of Photos Anu Pennanen

samas kui ülejäänud osad on ebaühtlaselt sisustatud. Vana lagunev puumaja seismas kõrvuti tuttuue hoonega, mille viimase peal turvakaamerad ootamatutel külastajatel silma peal hoiavad, pakub huvi linnauurimuslikust aspektist. Mõnele filmistseenile oleks see suurepärane taust. Kui aga hetkeks selle nähtuse sotsiaalse külje peale mõelda, on lugu hoopistükkis troostitu. Seda juhul, kui teil on olemas sotsiaaldemokraatlik arusaam, kuidas ühiskond peaks toimima ja välja nägema. Vaatepilti seirav soomlane, kelle riigil on ajaloo vältel olnud Tallinnas ülimalt tõhusaid ja silmaga nähtavaid finantshuve, ei saa jääda ükskõikseks.

44

hall [City Concert Hall – Ed] and Viru Keskus. These have been essential for my project, which is still in the process of developing. After my previous film project (which concentrated on the change of Helsinki to information society from architectural and sensual perspective) I wanted to continue working with urban environment with a longer historical continuity. My first encounter with the above mentioned locations took place on a sunny day in late March a year ago. Walking around in the city, I encountered historical locations that with their strikingly cinematographic and monumental architecture, manifested the values of their time. Linnahall (completed in 1980 for the Moscow Olympics) and Maarjamäe Memorial 45

Kaarel Kurismaa objektid Tallinna linnaruumis Kaarel Kurismaa on 1970-ndatest aastatest alates tegutsenud aktiivselt elektroonilise, kineetilise ja valguskunsti alal. Tema absurdihõngulised ja rõõmsameelsed, sageli häält tegevad või liigutavad objektid paigutavad vaataja aktiivse osaleja positsioonile. Väikese nupulevajutusega toimuv teadvuse lahtiraputamine rutiinsest vaatamis-kuulamisviisist kutsub omamoodi huumoriga esile uue tähendusevälja. Looduslikud ja kunstlikud vormid täiendavad siin kineetika kaudu üksteist industriaalse ajajärgu võtmes ning popiesteetika põimub läbi tööstusvormidega lõpmatuse ihaluses. 1980-ndatel telliti Kurismaalt mitmeid objekte avalikku linnaruumi. Kahjuks on nendest tänaseks säilinud vaid Tramm. Kaasaegsed linnaruumis otsustajad-kujundajad ei ole veel teadvustanud avangardses ruumile lähenemises peituvat potentsiaali.

Objects by Kaarel Kurismaa for Tallinn urban space From the 1970s onwards, Kaarel Kurismaa has been active in electronic, kinetic and the art of light. His absurd-flavoured, jolly objects that often make sounds and move place the viewer in the position of an active participant. Pushing a button shakes consciousness out of its routine way of looking and listening and evokes a new, singularly humorous field of meaning. Here, natural and artificial forms supplement one another via kinetics in the key of the industrial era, and the pop aesthetics intertwines with industrial forms in a desire for infinity. In the 1980s Kurismaa was commissioned to produce various objects for the public urban space. Unfortunately, only the Tram is still surviving. Today’s decision-makers and designers of urban space have not yet realised the potential of an avant-garde approach to space.

OLNUD

Esimene objekt telliti 1976. a PKV direktori Enn Kändleri initsiatiivil, mis valmis 1981. a ettevõtte omal jõul ja entusiasmil. Maha võetud 2003. EXISTED

The first object was commissioned in 1976 on the initiative of Enn Kändler, director of PKV, and completed in 1981 thanks to the support and enthusiasm of the enterprise. Removed in 2003. OLEMASOLEV

1988. a Tallinna peakunstniku Urmas Miku eestvedamisel tellitud objekt Tallinna Trammi 100. aastapäevaks. Valminud trammipargi omal jõul ja avatud Tallinna trammiliikluse 105-l aastapäeval 1993. aastal. EXISTING

An object commissioned in 1988 on the initiative of the Tallinn town artist, Urmas Mikk, on the 100th anniversary of Tallinn Tram. Completed thanks to the support of the Tram Station, and opened on the 105th anniversary in 1993.

Kaarel Kurismaa

Kaarel Kurismaa

OLNUD

Tallinna Peapostkontorile loodud objekti tellis ENSV Kultuuriministeerium 1980. a Moskva olümpiamängudeks. Valmis samal aastal koostöös Rait Präätsa /vitraaž/ ja Härmo Härmiga /elektroonika/. Maha võetud 2002. EXISTED

The object for the Tallinn Central Post office was commissioned for the 1980 Olympic Games in Moscow by the Soviet Estonian Ministry of Culture. Completed the same year together with Rait Prääts /stained glass/ and Härmo Härm /electronics/. Removed in 2002. 46

47

OLEMATUD

1984. a Tallinna peakunstniku Ilmar Vallikivi initsiatiivil tellitud objektid linnaruumi. Ilusa sinise kevadtaeva taustal mõjuvad värskeltvärvitud “olematud objektid” optimistlikult.

RATSAOBJEKT

Fotod photos Kaarel Kurismaa

Kuna tekst sai ametlik, siis lisan siia ühe oma tolleaegse tulevikutunnetusega joonistuse, mis avaldati ajalehes “Noorte Hääl” 1964. aastal.

Koht – Endla ja Suur-Ameerika t ristmik. h ~ 20 m.

NON-EXISTENT

Objects for urban space commissioned in 1984 by the town artist of Tallinn, Ilmar Vallikivi. Against the beautiful blue spring skies, the freshly painted ‘non-existent objects’ seem truly optimistic. Location – crossroads of Endla and SuurAmeerika streets. h ~ 20 m. 48

EQUESTRIAN MONUMENT

As the text turned out quite formal, I add one of my drawings of the time, with a future vision, published in the daily Noorte Hääl in 1964. 49

SÕPRADELE IDAS...

Sel ajal kirjutati Tallinn ühe “n”-ga – Tallin! Tallin on Tallin ja jääb Tallinaks. Kuid Euroopa Liiduga ühinemisest saadik, 2004. aastal, võib Eestit ja selle pealinna lugeda taas “vana” Euroopa osaks. Mõned Eesti naabrid ei ole selle üle kuigi õnnelikud. Vene Vogue’is ilmunud reisikiri Eesti nooblitest hotellidest, restoranidest ja Spa’dest kannab pealkirja: “Meie jaoks kaotatud Euroopa”. Praegu valitseb Idas ajalooliselt võõras luksuse nostalgia. Oleks see nii olnud aastatel 1940/41 või ajavahemikus 1944–1991, oleks luksuslik elu tähendanud enamikule odavat, paljudele seltsimeestele aga suisa tasuta ning igal ajal kättesaadavat äraolemist, midagi igapäevast. Ehk oleksid ka Tšehhovi õekesed poolsada aastat hiljem kolinud mitte Moskvasse, vaid hoopis Tallinasse. Igal juhul toimisid nii nende järeltulijad: ainuüksi Stalini valitsuse ajal immigreerus Eestisse kakssada tuhat venelast. Nüüdseks on Eesti luksushimuliste naabrite pealetungi piiranud. Viisat on vaja isegi mudaravila külastamiseks Giedre Bartelt

Fotod photos Liina Siib 50

ning ka ortograafia on muutunud. “Eestlased ja kõik vähegi teadjamad inimesed kirjutavad nüüd Tallinn kahe “n-ga”. Tundub nagu oleks Tallin ühe “n-ga” jäänud igaveseks Eesti NSV pealinnaks,” kirjutab Vogue. Vene rahvusest artikli autor peab aga veelgi “olulisemaks” merevaatega korterit “Tallinas”, nädalavahetuse jahi- või lennusõitu saartele. Ei “n-ide” arv ega ka riigikord mängi sealjuures enam mingit rolli. SÕPRADELE LÄÄNES...

Tallinn oli Reval ja jääb Tallinnaks... Vene Vogue’i mainitud “vähegi teadjamate inimeste” hulka kuuluvad kindlasti ka sakslased. Nad on rikkamad kui mitte uusrikkad venelased, nad reisivad palju ja viisavabalt. Kas ka sakslased Tallinna “n-ide” arvu peale mõtlevad? Selleks ei ole mingit põhjust. Sest kuni 1889 oli saksa keel Eestis ametlikuks riigikeeleks. Kuid Tallinn ei ole siiski saksakeelne nimi, vaid eestikeelne, ja tähendab tõlkes “taanlaste linn”. Kuni 1918. aastani,

1944, nimetati “taanlaste linna” Revaliks. 1939, Molotov-Ribbentropi paktiga sai Eestist, Lätist ja Leedust NSVL osa. Baltisakslased pöördusid tagasi oma emariiki. Revalist sai lõplikult Tallinn. Aga nagu “n” linna venekeelse nime lõpust, kadus ka linn ise “vennaliku” NSV Liidu rüppe. Veel praegugi eksisteerib Tallinn endiste ristisõdijate reisivate järeltulijate jaoks lihtsa paketina (ühes Sankt Petersburgi ja Merevaigutoaga). Reisitakse maale, mille nimi on Baltikum. Segadust tekitab sageli nime esisilp “bal”, mille tõttu aetakse Baltikumi tihti segi ka Balkaniga. Kuid Balkanile sarnast keelte paabelit ei oska lääneturistid siit küll oodata. Peetakse ju nii iseenesestmõistetavaks, et kõik Poolast ülespoole jääv on slaavilik. Ja Tallinn? Üks väga keeruline viktoriiniküsimus kõlaks ilmselt: Mis on Eesti pealinn? – A. Vilnius? B. Riia? C. Tallinn? Niisiis kas Tallinn on Vilnius? Või on Tallinn Riia? Või on Tallinn Tallinn? Welcome to Estonia! TO FRIENDS IN THE EAST...

Back then Tallinn was written with one ‘n’ – Tallin! Tallin is Tallin and remains Tallin. However, since joining the European Union in 2004, Estonia and its capital can once again be regarded as part of ‘old’ Europe. Some neighbours of Estonia do not exactly rejoice about it. A travelogue published in the Russian Vogue about posh Estonian hotels, restaurants and spas is titled: ‘Europe lost to us’. The East today is experiencing a historically alien nostalgia for luxury. Had it been like this in 1940/41 or 1944–1991, for most people the life of luxury would have meant cheap, and to many comrades even free and always available existence, something taken for granted. Half a century later, the Chekhov sisters would perhaps have moved not to Moscow, but to Tallin. Their descendents did precisely that: two hundred thousand Russians arrived in Estonia, and that was just during the reign of Stalin. Estonia has now limited the onslaught of its luxury-hungry neighbours. Even a visit to the mud baths requires a visa, and orthography has changed as well. ‘Estonians and other people in the know all write Tallinn with two ‘n-s’. The name with one ‘n’ seems to have remained the capital of the Estonian SSR for ever,’ writes the Vogue. The

author of the article, a Russian, regards even more ‘significant’ an apartment with a sea view in ‘Tallin’, a weekend sailing or flying trip to the islands. The number of ‘n-s’ or the type of government is no longer of any consequence here. TO FRIENDS IN THE WEST...

Tallinn was Reval remains Tallinn... The ‘people in the know’ mentioned in the Vogue article certainly include the Germans. They are richer than the not nouveau riche Russians, they travel a lot and do not need a visa. Do the Germans give a thought to the number of ‘n-s’ in Tallinn? They have no reason to do that. Because until 1889 German was the official language in Estonia. Tallinn, however, is not a German name, but Estonian, and means ‘the town of Danes’. Until 1918, as between 1941 and 1944, the ‘Danish town’ was called Reval. With the 1939 Molotov-Ribbentrop pact, Estonia, Latvia and Lithuania became parts of the Giedre Bartelt

51

Soviet Union. The Baltic Germans returned home. Reval turned into Tallinn for good. Just like the ‘n’ at the end of the name, the city itself vanished in the ‘fraternal’ embrace of the Soviet Union. Even now, for the travelling descendants of the former crusaders, Tallinn is presented within a simple package (together with St Petersburg and the Amber Room). People visit a ‘country’ called the Baltics. The first syllable ‘bal’ is often confusing, as it is taken to denote the Balkans. But the Babel of languages, quite similar to that in the Balkans, comes as a surprise to most western tourists. It is thought obvious, after all, that everything upwards from Poland is Slavic. And Tallinn? An extremely difficult quiz show question would be: What is the capital of Estonia? – A. Vilnius? B. Riga? C. Tallinn? So – is Tallinn Vilnius? Or is it Riga? Or is Tallinn Tallinn? Welcome to Estonia!

Giedre Bartelt

FÜR DIE FREUNDE IM OSTEN...

Tallinn war zu ihrer Zeit Tallin! Tallin ist Tallin bleibt Tallin. Doch mit dem EU-Beitritt 2004 haben sich Estland und seine Hauptstadt vorschriftsmässig auf der Landkarte des “alten” Europas zurück gemeldet. Einige Nachbarn sind davon nicht begeistert. “Europa, das wir verloren haben”, titulierte die russische Vogue ihren Reisebericht über die noblen Hotels, Restaurants und SPAs Estlands. Historisch betrachtet verströmt heute fremder Luxus Nostalgie nach Osten. Hätte es ihn 1940/41 sowie zwischen 1944 und 1991 gegeben, wäre er für die meisten billig, für viele Genossen gar kostenlos und jederzeit griffbereit, also durchaus vertraut gewesen. Vielleicht hätten auch Cechovs Schwestern ein halbes Jahrhundert später nicht nach Moskau, sondern nach Tallin ziehen wollen. Zumindest taten dies ihre Nachfahren: zweihundert Tausend Russen übersiedelten nach Estland allein unter Stalin. Mittlerweile hat sich das Land dem ungehinderten Zugriff luxushungriger Nachbarn entzogen. Auch für 52

einen Moorbäderbesuch muss ein Visum her, und sogar die Orthographie macht nicht mit. “Tallinn mit zwei “n” schreiben Esten und jene, die den Unterschied verstehen. Es scheint, als wäre Tallin mit einem “n” (so heisst es auf Russisch) für immer die Hauptstadt der Estnischen SSR geblieben,”– berichtet Vogue. Umso mehr für “dringend nötig” hält die russische Autorin eine Wohnung mit Meeresblick in “Tallin”, eine Yacht oder ein Flugzeug für den Insel-Wochenendtripp. Die Zahl der “n” und das gesellschaftliche System spielen dann keine Rolle. FÜR DIE FREUNDE IM WESTEN....

Tallinn war Reval ist Tallinn... Zu jenen, “die den Unterschied verstehen”, dürften für die russische Vogue zweifelsohne die Deutschen zählen. Sie sind reicher als die nicht neureichen Russen, reisen fleissig und visafrei. Ob sie sich Gedanken über das doppelte “n” Tallinns machen? Dazu besteht wohl kein Anlass. Denn bis 1889 war dort Deutsch die Amtssprache. Tallinn ist aber nicht deutsch, sondern estnisch und trägt den Namen “die Stadt der Dänen”. Bis 1918 wie auch zwischen 1941 und 1944 hiess aber “die Stadt der Dänen” Reval. 1939 mit den Zusatzprotokollen des Molotow-Ribbentrop-Paktes wurde Estland, Lettland und Litauen der Sowjetunion zuteil. Die Baltendeutschen kehrten “zurück ins Reich”. Reval wurde endgültig zu Tallinn. Aber wie sein “n” im Russischen, verschwand die Stadt selbst bald in der “brüderlichen” UdSSR. Noch heute funktioniert Tallinn für die reisenden Kreuzfahrernachkommen am einfachsten im Paket (mit St. Petersburg und dem Bernsteinzimmer). Gereist wird in ein “Land”, das Baltikum heisst. Wegen der Anfangssilbe “bal” wähnt man sich manchmal auch in Balkan. Doch balkanisches Sprachengewirr erwartet der Westreisende dort nicht. Es steht für so manchen fest, dass alles, was hinter Polen liegt, slawisch ist. Und was ist mit Tallinn? Damit wäre man bei der schwierigsten aller Quiz – Fragen: Wie heisst die Hauptstadt von Estland: A. Vilnius, B. Riga, C Tallinn...? Also ist Tallinn Riga, ist Tallinn Vilnius oder ist Tallinn Tallinn? Welcome to Estonia!

Foto photo Mark Raidpere

Jalutuskäigud

Walks

ös

Balti jaamas ei anna inimesed dresiinile teed.

tu

se

LINNAHALL

ta

Küllap on ka paljudele Kalamaja elanikest teadmata, et linnaosa on igast küljest ümbritsetud raudteega. Lähemas tulevikus plaanib AS Eesti Raudtee suuremal osal ringist rööpad üles võtta ning vähemasti seniste plaanide järgi tulevad samale sihile erinevad põhjaväilad ja ümbersõiduteed Tallinna liiklusummikuid leevendama. Aga täna leiduvad veel viimased võimalused ajaloolist raudteed jalutuskäigu või dresiinisõiduga meenutada. Raudtee möödub Tallinna sajanditagustest suurematest tehastest. Teekonnal peaaegu ei paista Kalamaja puithoonestus, kuid see on alati kättesaadavas kauguses, mõnisada meetrit. Teekonnal tasub dresiin aeg-ajalt peatada ning siseneda võimalusel tehaseterritooriumitele.

Tö

Vo l

Toomas Paaver

Märkmeid teekonnalt: Raudtee algpunkti leiab kohast, kus vasakul paistab Skoone bastion ja paremal Rimi kaubakeskuse plekk-kast.

So

o

Kopli kaubajaamas saab muuhulgas tutvuda vedurite võssakasvanud ümberpööramise seadeldisega.

Põhja pst

Lähemat silmitsemist väärib raudtee ja trammitee ristumiskoht, eriti kui lumi on maas.

Ko

pli

Krulli masinatehasesse ja Voltasse kahjuks raudtee poolsest küljest legaalselt siseneda ei saa. Pärast viadukti üle Meretehase territooriumi avaneb vaade ehitatavale hiigellaevale. Lõpetades sõidu Kalarannas tasub mererannalt korjata kivikesi ja mõistatada, mis materjalist need on.

BALTI JAAM

TROLLEY ON THE KALAMAJA RAILWAY Toomas Paaver

54

Many inhabitants of Kalamaja are probably unaware that their urban district is surrounded by railway. In the near future Estonian Railway plans to remove most of the rails and thus create some space for new thoroughfares to ease the traffic congestion of Tallinn. Today, however, it is still possible to remember the historical railway by a nice walk or a trip with the railway trolley. The railway takes us past the large hundred-year-old factories. The wooden buildings of Kalamaja are practically out of sight, although very near, just a few hundred metres away. It is worthwhile to stop the trolley from time to time and enter the factory territory, if at all possible.

Notes from the trip: The railway starts in the place with the Skone bastion on the left and the sheet iron Rimi supermarket box on the right. At the railway station people do not give way to the trolley. Amongst other things, you can have a look at the now overgrown turnplate mechanism of the locomotives at the Kopli goods yard. The crossing of railway and tramway deserves closer inspection, especially with snow. It is sadly impossible to enter the Krull machine factory and Volta factory from the side of railway legally. After the viaduct a view of the giant ship being built opens across the Marine factory territory. Finishing the trip on the fishing coast, it is nice to pick pebbles from the beach and try to guess what they are made of. 55

SOMEWHERE IN THE BACK YARD OF TALLINN Karri Tiigisoon

t

Es

Ta r

tu

Juhkentali

Herne

tee

SISELINNA KALMISTU

sini

KAITSEVÄE KALMISTU

ni

Somewhere down there, in the narrow room of a cosy wooden house, mother tucks her children in, and somewhere down there the underground river runs silently, silently towards the sea…

ia

ala

Liiv

and Somewhere down there a dull empty stadium yawns.

m

Filtri

Occasionally an aeroplane flies over this place. Trains rattle and cars purr in the distance. But beyond the town of the dead, further up the slopes, lies the emptiness of earth and heaven – the town of dreams and thoughts, backed by the motionless anxiety-ridden panorama, down below against the background of the prison. Nothing but scenery…

n Veere

Tagahoovi ringkäigu marsruut algab Liivalaia tänava äärest Olümpia hotelli vastast, kulgeb mööda Härjapea jõe sängi, läbi Kesklinna surnuaia, mööda kitsarööpmelise raudtee rada, kust põigatakse üles platoole. Seejärel tagasi kesklinna poole, mööda Veerenni, Magasini ja Tatari tänavat. Retk võib sisaldada endas ka ootamatuid kõrvalepõikeid kui ette peaks jääma ületamatuid, läbimatuid takistusi. Orienteeruv kestus 2–3 tundi.

t

ps

Maga

Kuskil seal all, hubase puumaja kitsas toas, tõmbab ema lastele tekki peale, ja kuskil seal all liigub maa-alune jõgi vaikselt, vaikselt mere poole…

ia on

i

56

Kuskil seal all haigutab kraatrina igavtühi staadion.

P

ar

Siin viivad kõik rajad ühel või teisel moel ka surnute linna. Linna, mis on eemale tõrjunud ja kinni ajanud endised elujõed. Linna, mis seisab kindlalt ja rahulikult üle

ja

nt

um

n är

t Ta

Kunagi lendles siin vaid liiv. Üsna üksildane ja kohatu on see paik nüüdki. Asukoht peaaegu kesklinna äärel, tuletavad selle lähedust meelde vaid siia paistvad tornid, mis nagu kaarduvad paiga kohale ja üritavad madalaid õunaaedu ja puumaju justkui alla neelata, jäädes siiski napilt haardeulatusest välja. Kuid kes tahakski pühkmeid, mida aeg ja inimesed järjekindlalt eemale on tõrjunud? Surnud, sünnitajad, haiged, kurjategijad, sõjaväelased? Aga neid ja selle paiga ajalugu seovad siiski üsna salapäraste ja selgete niitidena olematu veekanal, vana raudteease ja kinni aetud Härjapea jõesäng, mis omal moel toitsid kõik seal all suure mere ääres asuvat linna. Varjatult kastab see jõgi ehk praegugi tema sängi istutatud tornide jalgu.

Next back towards the city centre, along Veerenni, Magasini and Tatari streets. The trip may include unexpected diversions should the traveller meet insuperable and impassable obstacles. The approximate duration 2–3 hours.

ri

Karri Tiigisoon

Vahel lendavad siit üle lennukid. Kauguses kõmavad rongid ja undavad autod. Kuid surnute linna taha, veel kaugemale ja nõlvast üles jääb maa ja taeva tühjus – unistuste ja mõtete linn, millele sekundeerib alla vangla taustale jäänud, närvilisust peitev liikumatu panoraam. Tühipaljas dekoratsioon...

the Härjapea riverbed, through the Central (Kesklinna) cemetery, along the narrow-gauge railway tracks, then a cut up to the plateau.

Tat a

KUSKIL TALLINNA TAGAHOOVIS

aja. Aeg on ristid viltu lükanud ja samblikel on aega ennast kivi peal sirutada.

Once upon a time only sand drifted around here. It’s a lonesome place even now. Located almost on the edge of the city centre, although you wouldn’t know it except for the visible towers that seem to bend over the place, trying to swallow the low apple orchards and wooden houses, yet staying just out of reach. Anyway, who would want the debris, doggedly discarded by time and people? The dead, the child-bearers, the sick, the criminals and the military? However, they and the history of the place are connected, by means of rather mysterious and lucid threads, with the non-existing water channel, the old railway and the filled-up Härjapea riverbed that all used to feed the town, down by the big sea. Perhaps the river still waters the feet of high towers planted in its bed. All paths here lead, in one way or another, to the town of the dead. The town that has rejected and filled up the former rivers of life. The town that perseveres, securely and calmly. Time has pushed askew the crosses and the moss can leisurely stretch out on the stone.

The back yard trip starts in Liivalaia street opposite Hotel Olümpia, proceeds along 57

nt

A WALK ALONG THE NARROW-GAUGE RAILWAY

Toomas Paaver

MATK TALLINNA TAGAAIA TAHA

Vaata ka skeemi ja jalutuskäigu “Tallinna tagahoov” kirjeldust.

Toomas Paaver Tallinna tagahoovi taga on olemas ka Tallinna piirdeaed, mis piirab suurema osa Tallinna lõunapoolsest piirist (lennuväli + Ülemiste järve territoorium). Ühes kohas on taga-aias aiamulk (Tartu maantee), kustkaudu pääseb tagaaia taha.

Behind the Tallinn back yard is the Tallinn border fence, that runs along most of the southern border of Tallinn (airfield + Lake Ülemiste territory). There is an opening in the back yard fence (Tartu road), where one can get behind the back yard.

Jalutades mööda endise raudtee sihti, avaneb vähetuntud ühendustee läbi Tallinna erinevate kohtade, mis tekitab mõneti ootamatu ruumitunnetuse. Kohad, mida enamasti peetakse teineteisest kaugel olevaks, on tegelikult päris lähestikku.

See also the scheme and description of the walk “Tallinn back yard”. Until the 1960s, the narrow-gauge ran across Tallinn, from the harbour along today’s Petrooleumi, Vesivärava, Türnpu and Odra streets, between the cemeteries until the Tallinn-Väike railway station and from there towards Viljandi. The route on the Tallinn map is intact, and no house has been built on its way. Only a weird wire fence has been put up in the section between the bus station and the cemetery (no problem climbing over that as the territory on either side is not privately owned). Walking along the former railway tracks, we find little-known connections between various places in Tallinn, which creates a somewhat unexpected sense of space. Places normally thought to be quite far from one another, are in fact close. D-TERMINAAL

da

Sa

s-

Here you find houses inhabited by people who, for one reason or another, have not managed to fit into the town, but at least want to live close by. Like olden-day slums outside the town walls. Here’s an advice to a foreign tourist who is fed up with all old towns, city centres and other European urban manifestations. Getting off the plane at the Tallinn airport, turn left and keep walking so that the airport fence or wall is to your left. After 8 km you are back where you started, and may continue your flight. The trip offers a lot of unforgettable experience. Leave your luggage and your passport behind.

Toomas Paaver

Uu

Tagaaia taga on asumid, milles elavad inimesed, kes ühel või teisel põhjusel pole linna ära mahtunud, kuid ometi tahavad selle külje all elada. Umbes samamoodi, nagu omal ajal olid linnamüüri taga agulid. Matkasoovitus välisturistlile, kes on surmani tüdinud vana- ja kesk- ja muudest euroopalikest linnadest: Väljudes Tallinna lennujaamas, võta suund vasakule ja kõnni pidevalt nii, et vasakut kätt jääb lennujaama piirdeaed või müür. Läbinud niiviisi 8 km, oled algpunktis tagasi ja võid lendu jätkata. Aga matkal koged nii mõndagi meeldejäävat. Pagasit ja rahakotti on soovitav mitte kaasa võtta.

Toomas Paaver

Kuni 60-ndate aastateni eksisteeris kitsarööpaline raudtee läbi Tallinna, kulgedes sadamast mööda tänaseid Petrooleumi, Vesivärava, Türnpu, Odra tänavat ja kalmistute vahelist rada Tallinn-Väikse raudteejaamani ning sealt edasi Viljandi poole. Raudtee koridor on Tallinna kaardil täiesti arusaadava sihina säilinud ja ühtki maja sellele ette pole ehitatud. Ainult bussijaama ja kalmistu vahelises lõigus on ühes kohas ees arusaamatu võrkaed (Sellest võib muretult üle ronida, sest kummalgi pool pole privaatterritooriumi).

m

Foto photo David Bate

a

nt

am

Narv ee

va ra

uri t

erb

Pet

ä siv Ve

B

Gons

JALUTUSKÄIK KITSARÖÖPALISE RAUDTEE SIHIL

Ta r

tu

m

nt

Sepise

rtu Ta

LENNUJAAM

JÄÄHALL

Kesk-Sõja

mäe

Suur-Sõjamäe

m

ra

Od

Suur-Sõjamäe SISELINNA KALMISTU

KAITSEVÄE KALMISTU

tee

nni Veere

Filtri

nt

58

Tü rnp uu

iori

J

ee

at

an

ev ärv

59

8. Sobivas kohas saab ronida üle piirdemüüri spordiväljakutele. Spordiväljakud on endise jõe oru põhjas. Reljeefis selgelt tajutav.

11. Pargi lõpus trepist alla ja paremale. Oled kunagises Tiigiveski tiigis. 12. Piki Herne tänavat Juhkentali tänavale. Sellest risti üle. Kui järgida reljeefis kõige madalamat kohta, oled jõe põhjas. 13. Vene kiriku ja paneelhoonestuse vahelt läbi. Vasakul paistab Olümpia hotell.

3. Across the railway. 4. Enter the military zone through an opening in the fence. This takes a bit of time to locate. The boilerhouse with a tall thick chimney should be on your right. 5. The only surviving section of the river can be seen here. Water cascades down the klint. 6. Soon enough, the gatecrasher will be marched out through the main gates. 7. Across Filtri road, through the gates to Siselinna cemetery. Moving along the cemetery wall, you reach the left bank of the river.

15. Kivisilla-Gonsiori-Reimanni ristmiku kandis on hoonestus kohati jõesängi peale ehitatud. Täpset sihti järgida ei saa.

9. Across the sports grounds to the right bank, to the main gates of the Kalev stadium.

60

18. The river discharged itself before the coast. Due to filling up the ground and the rising land, the seashore has retreated quite a bit.

nt

am

Narv

Gons

iori

Ta r

tu

m

nt

Juhkentali KALEVI STAADION

SISELINNA KALMISTU

tee

8. In a suitable place, it is possible to climb over the wall to the sport grounds. The grounds lie at the bottom of the former river. Clearly perceptible in relief.

17. Around Jõe-Ahtri crossroads the river turned sharply right. The approximate route is where big trees are seen between the limestone buildings. Once again you enter a closed territory.

Filtri

14. Üle Liivalaia, piki Maakri tänavat. Vasakul asuv kõrghoone asub jõe vasakkalda nõlval.

16. From Narva road-Pronksi-Jõe crossroads towards the sea the river ran along Jõe (River) street.

kri

10. Edasi piki Poolamäe parki. Paremal suur spordihall, vasakul jõe orus tenniseväljakud.

2. Across Järvevana road.

D-TERMINAAL

Maa

9. Üle spordiväljakute jõuab jõe paremkaldale, kus on Kalevi staadioni peavärav.

Some pointers for the trip: 1. Start at the northern tip of Lake Ülemiste opposite the former Cellulose Factory.

15. Around the Kivisilla-GonsioriReimanni crossroads the houses occasionally stand on top of the riverbed. Impossible to follow the direct route.

Jõe

7. Üle Filtri tee, värava kaudu Siselinna kalmistule. Liikudes piki kalmistu piirdemüüri, oled jõe vasakkaldal.

See the scheme and description of the walk “Tallinn back yard” and the story about Härjapea river.

i

6. Õige pea saadetakse kutsumata külaline alalt eesvärava kaudu välja.

Toomas Paaver

14. Across Liivalaia, along Maakri street. The high-rise on the left is on the slopes of the river’s left bank.

an

5. Territoorimil näeb ainsat säilinud lõiku jõest. Vesi langeb astmetena klindist alla.

WALK ALONG THE RIVERBED OF HÄRJAPEA

ala ia

4. Sisene mõnest tagumisest väravaaugust sõjaväealale. Tahab natuke otsimist. Kõrge jämeda korstnaga katlamaja peab jääma paremale.

13. Proceed between the Orthodox church and high-rise buildings. Olümpia hotel on the left.

im

3. Ületa raudtee.

12. Along Herne street to Juhkentali street. Cross it. Following the lowest place in the relief means you are at the bottom of the river.

Liiv

2. Ületa Järvevana tee.

18. Jõgi suubus enne, kui rannik vastu tuleb. Rannajoon on maapinna täitmise ja maa kerkimise tõttu märksa kaugemale nihkunud.

Re

Juhised teekonnaks: 1. Alusta Ülemiste järve põhjatipust endise Tselluloosivabriku vastast.

11. Down the stairs at the end of the park and to the right. You are in the pond of the former Tiigiveski.

e

Vaata skeemi, jalutuskäigu “Tallinna tagahoov” kirjeldust ja lugu Härjapea jõest.

17. Jõe-Ahtri ristmiku kandis keeras jõgi järsult paremale. Ligikaudne siht on seal, kus paekivihoonestuse vahel on näha suuremaid puid. Taas tuleb siseneda suletud territooriumile.

10. On along the Poolamäe park. A large sports hall on the right, tennis courts on the left in the river valley.

rn

Toomas Paaver

16. Narva mnt-Pronksi-Jõe ristmikust mere poole voolas jõgi Jõe tänaval.

He

JALUTUSKÄIK HÄRJAPEA JÕESÄNGIS

KAITSEVÄE KALMISTU

61

ee

at

i

st

lla

e

Pa

Pa

gn

a La

ris

KADRIORU LOSS

tik

u

B

THE DIPLOMAT’S SHORTCUT

e

Peterburi te

Toomas Paaver It is rumoured that VIPs are taken from the airport to Kadriorg in a 11-km deviation, along Järvevana, Pärnu and Narva roads, as all other routes are too ugly. 11 km would actually be a normal distance from an airport to town. Diplomats and heads of state could, however, be surprised on their next visit with a nice stroll between the same destinations. It is, after all, only a 2-km walk:

LENNUJAAM

nt

Airport. Through Dvigatel factory territory and buildings. Passenger bridge across Ülemiste goods yard. Pae-Majaka crossroads. Majaka street (the area with most bomb explosions in Tallinn). A few hundred metres across a wasteland. Shores of a lake that emerged in the former limestone quarry (reputedly only a handful of Tallinn inhabitants know about this). Bridge across Laagna road. Art Museum, Kadriorg Palace.

Suur-Sõjamäe

m

62

The repressed existence of the river is evident in the sinuous steep valley in the region of the Siselinna cemetery and sports grounds in Herne street. It marks the location of Tiigiveski artificial lake that reaches almost to the Liivalaia street near Olümpia Hotel. Härjapea river also sometimes surfaces in Maakri street during the floods induced by heavy rains.

Lennujaam. Läbi Dvigateli tehase territooriumi ja hoonestuse. Jalakäigusild üle Ülemiste kaubajaama. Pae-Majaka ristmik. Majaka põik (kõige pommiplahvatusterikkam kant Tallinnas). Paarsada meetrit üle tühermaa. Endisse paekarjääri tekkinud järve kallas (selle olemasolust teavad väidetavalt väga vähesed tallinlased). Sild üle Laagna tee. Kunstimuuseum, Kadrioru loss.

LAULUVÄLJAK

rtu Ta

Jõe represseeritud olemasolust kõneleb looklev järsuservaline org Siselinna kalmistu ja Herne t spordiväljakute piirkonnas tähistades Tiigiveski paisjärve asukohta, mis ulatub peaaegu Liivalaia tänavani Olümpia hotelli juures. Samuti ilmub Härjapea jõgi aeg-ajalt maapinnale näiteks Maakri tänaval suurvihmaaegsetes uputustes.

Räägitakse, et kõrgeid külalisi sõidutatakse lennujaamast Kadriorgu 11-kilomeerise ringiga piki Järvevana teed, Pärnu ja Narva maanteed, kuna kõik otsemad teed olevat nö liiga koledad. 11 km olevat ka normaalne kaugus lennujaamast linna. Korduvale külaskäigule saabuvaid diplomaateriigijuhte saaks aga üllatada jalutuskäiguga samade punktide vahel, mille pikkus on kõigest 2 kilomeetrit:

Ku

In the 13th century the King of Denmark allowed the first mills to be set up at the river. Two should be mentioned here: the mill of St John’s Hospice, located above the present car park of the Stockmann department store, which ground flour for the sick of the hospital; and the Ülemiste or king’s mill (near the former Ülemiste power plant), servicing the garrison of Toompea stronghold. Besides the mill, the water power was used by a gunpowder mill, sawmill, coppersmith workshops, paper mill and leather mill, all established in the 15th–16th centuries. The partially overgrown and industrially polluted river was gradually filled up in the 19th century. In the early years of Estonian independence the river was covered with slabs, and by the late 1930s water had been directed into the junction chamber. The job took several years to complete, involving 500 men who dug a ditch for sewage pipes.

Toomas Paaver

õik

13. sajandil rajati Taani kuninga loal jõele esimesed veskid – Jaani seegi veski, mis asus praeguse Stockmanni parkla kohal ning jahvatas leivavilja Püha Johannese seegi haigetele ja Ülemiste ehk kuninga veski (asus endise Ülemiste elektrijaama lähedal), mis teenindas Toompea linnuse garnisoni. Peale jahuveskite kasutasid veejõudu 15. ja 16. sajandil rajatud püssirohuveski, saeveski, vasepada-katelsepatöökoda, paberiveski ning nahaveski. Kohati kinnikasvanud ja kanalisatsiooni ning tööstusreoveega saastatud jõge hakati maa alla ajama 19. sajandil. Eesti iseseisvusaja alguses kaeti jõgi plaatidega, 1930-ndate aastate lõpuks oli vesi suunatud reoveekollektorisse. Töö võttis mitu aastat, 500 meest tegeles kanalisatsioonitoru kaevamisega.

DIPLOMAADI OTSETEE

ap

The four-and-a-half kilometre long river was actively used in the Middle Ages. It started in Lake Ülemiste, ran through the Cellulose Factory territory, between Poolamäe and Siselinna cemetery, across Liivalaia street to Maakri street, from there along Kivisilla street (past Ühispank building), passed the café in Narva road, on to Jõe street and from there proceeded to the sea. Until the 16th century the river water was drinkable and provided the slums with water also later. The idyll was further increased by the chance to fish in the ponds on the river.

jak

Keskajal aktiivset kasutamist leidnud neli ja pool kilomeetrit pikk Härjapea jõgi algas Ülemiste järvest, läbis Tselluloosivabriku maa-ala, kulges Poolamäe ja Siselinna kalmistu vahelt üle Liivalaia tänava Maakri tänavale, suundus sealt edasi piki Kivisilla tänavat (Ühispanga hoone tagant), möödus Narva maanteel asuva kohviku eest Jõe tänavale ning jätkas sealt merre suubumiseni. Kuni 16. sajandini oli jõevesi joogikõlbulik, hiljemgi aguleid veega varustades, idülli lisas võimalus jõele rajatud tiikidest kala püüda.

Keevise

THE UNDERGROUND HÄRJAPEA RIVER

Ma

HÄRJAPEA JÕGI, MAA-ALUNE

63

Leidub ports teadlasi, kes on sügavalt veendunud, et Tallinn tekkis alles siis, kui Iru maha jäeti, enne seda oli Iru kõige kesksem koht, kus asus haldusvõimukeskus. Seega on Iru põhimõtteliselt Tallinn enne Tallinnat.

Andy Rool ja Aivar Kriiska

Viru maakond on ümberringi ja Iru selle keskel, essents sõnast Viru, poweriga sõna, mida keegi pole märganud piisavalt tarbida. Viru keskus võiks olla hoopis Iru keskus. Iru on hästi suupärane sõna, samas Tallinnale mõeldes tuleb kilukarp silma ette, kõhetud kilud sees.

Vanim Tallinn ehk Iru linnamägi asub Pirita jõe käärus. 7.–5. saj EMA pronksiaja lõpus ja rauaaja alguses oli siin kindlustatud asula ning 6.–11. saj Linnapära linnus (kui linnus oli maha põletatud). Iru ümbruses on palju muistiseid: kivikalmeid, mitu muistse asula aset, kultusekive ja hiiepaik. “Kalevipojast” Iru ämma-

Pole teada, kas Iru linnust kutsuti ennemuiste Iruks, võib-olla oli ta nimi hoopis Hirvepea (on arvatud, et Iru tähendab hirve). Samuti pole teada, kas oligi linnus, kas müürivallid olid ümber, võib-olla sündiski linnus ainult sellepärast, et vesi oli ümberringi, Pirita jõest moodustunud veesilmus.

EESTI VABARIIGI VANIM TALLINN EHK TALLINN ENNE TALLINNAT

THE OLDEST TALLINN OF THE REPUBLIC OF ESTONIA, OR TALLINN BEFORE TALLINN Andy Rool and Aivar Kriiska The oldest Tallinn or the Iru hill-fort is located in the bend of the Pirita river. In the 7th–5th centuries BC, late Bronze Age and early Iron Age, a fortified settlement stood here, and in the 6th–11th centuries, the Linnapära stronghold had been burnt down. The surroundings of Iru abound in ancient monuments: stone graves, several old settlement sites, cult stones and a sacred grove. The boulder known from the Estonian national epic Kalevipoeg as Iru mother-in-law, shattered in the 19th century, is marked by a sculpture by Juhan Raudsepp. According to a legend, God Uku turned the widowed Linda into the Iru mother-in-law when the Finnish wizard planned to kidnap her. The impressive Iru hill-fort could easily be used for numerous events as it is fairly close to the city centre. Behind the stone associated with the Iru mother-in-law emerges a spring, gurgling, silence and gurgling. A beautiful spot. There is a bunch of scientists deeply convinced that Tallinn was born only after Iru was abandoned, as Iru used to be the most central place with administrative

Viru county lies around and Iru stands in the middle, Iru as a concentrate of the word Viru, a word with power, which nobody has bothered to use enough. Viru Centre could be Iru Centre instead. Iru is an agreeable word. Thinking of Tallinn you see in your mind’s eye a can of sprats, with lanky fish inside. We do not know whether Iru stronghold was called Iru in the olden days, maybe its name was Hirvepea (Deer’s Head, in some theories Iru means a deer). Nor do we know if the stronghold really existed, if it had ramparts around it, maybe it was born only because there was water all around, a noose of water of the Pirita river.

t

mn

a arv

N

IRU HOOLDEKODU

i

ber

Kär

Sinimäe

Iru linnamäge võiks tihemini külastada, kuna ta on kesklinnale suhteliselt lähedal ja iseenesest võimas koht. Iru ämmaga seostatud kivi tagant tuleb kenasti allikas välja, suliseb, vaikus ja vulin. Ilus koht.

power. Iru is therefore Tallinn before Tallinn.

äe tee

na tuntuks saanud rändrahnu, mis lõhuti 19. sajandil, tähistab Juhan Raudsepa skulptuur. Muistendi järgi muutis jumal Uku lesestunud Linda Iru ämmaks, kui Soome tuuslar teda ära püüdis röövida.

IRU HILL-FORT

Ussim

Teatri väljakult Estonia bussipeatusest endise Teaduste Akadeemia eest sõidetakse bussiga nr 68 Lasnamäele piki Laagna teed kuni Kärberi-Ümera bussi lõpp-peatusse, kõnnitakse läbi metsatuka, möödutakse suurest rändrahnust, minnakse üle Narva maantee silla. Linnamäele tõustakse piki Lühikest jalga ja alla tullakse mööda Pikka jalga. Mäe taga on tsaariaegsed kindlustused, Peeter Suure merekindluse liini osad, merelt tuleva vaenlase tabamiseks ja tapmiseks. Ka ühe silla sambad Peterburi maanteel pärinevad sama kindlustuse raudteesillast. Pirita jõest ida poole jääb Iru elektrijaam. Peterburi maantee ääres kinnitatakse keha eesti vanimas kiirtoidu restoranis, mis on nime saanud naabruses asuva Nehatu järgi. Tagasi linna sõidetakse bussiga nr 67.

From the front of the former Academy of Sciences’ building in Teatri square at Estonia bus stop take bus no 68 to Lasnamäe along Laagna road until the terminal of the Kärberi-Ümera bus, then walk through the spinney, pass a huge boulder, cross the Narva road bridge. Climb to the hill-fort along the Short Leg and down via the Long Leg. Tsarist fortifications behind the hill, parts of Peter the Great’s naval fortifications, meant for catching and killing the enemy arriving from the sea. Pillars of a bridge across St Petersburg road were taken from the railway bridge belonging to the same fortification. Iru power plant stands east of the Pirita river. By St Petersburg road travellers take refreshments at the oldest fast food restaurant in Estonia, named after the nearby Nehatu. Take bus 67 back to town.

64 Fotod photos Liina Siib

uri

P

rb ete

tee

65

PIKI SAARINENI SIHTI

ALONG SAARINEN’S ROUTE Toomas Paaver

1912. planeeris soome arhitekt Eliel Saarinen oma Suur-Tallinna projektis muu hulgas kogu Tallinna läbiva ida-lääne suunalise sirge ja laia magistraaltee. Paar jõnksu tekkis ainult linna keskosas, kus siht järgib enam-vähem tänast Juhkentali tänavat. Muus osas jätkus kavandatud siht lõpmatusse ulatuvate sirgetena kummalegi poole. Lõiguke sihist on sisuliselt realiseeritud kümneid aastaid hiljem (Liivalaia tänav Olümpia hotellist Pärnu maanteeni.) Nii linna lääne- kui idaossa planeeris Saarinen suuremad sõlmpunktid-väljakud. Neist üks asunuks tänase Angroo ehituskaupade poe kandis (Kadaka-Laki ristmik) ja teine kaubanduse ja ladude vahel Lasnamäe külje all (Smuuli tee - Punase tänava ristmiku lähistel). Läbides jalgsi otseteekonna nende kahe punkti vahel, tuleks mõtiskleda: kui siht oleks valmis tehtud, koos paralleelsete hoonefrontidega kahes küljes, kas siis Tallinn oleks Tallinn.

In 1912 the Finnish architect Eliel Saarinen designed his vision of Greater-Tallinn. It included a wide and straight east-west thoroughfare running across the entire Tallinn. Only a few deviations in the city centre where the route more or less follows today’s Juhkentali street. Otherwise, the planned route continued as infinite straight lines in both sides. A small section was realised decades later (Liivalaia street from Olümpia hotel to Pärnu road). Saarinen designed big junctions-squares both in the western and eastern part of the town. One would have been situated near today’s Angroo building material shop (Kadaka-Laki crossroads) and the other between supermarkets and storages near Lasnamäe (Smuuli road – close to the crossroads of Punane street). Taking a shortcut between these two destinations, one should wonder: had the route been completed, together with parallel buildings on either side, would Tallinn have been Tallinn.

Gons

iori

nt

im

sk ldi

Ta r

Pa

ken

aia

n Teh

da

66

ka

a

eerik

e-Am

Väik

al Liiv

tali

ane

Pun

m

nt a

r Od

tee

67

ee

uri t

erb

Pet

Pärnu mnt

Mu sta

mä

et

ee

ika

Ka

tu

Juh

Pa

nt

am

Narv

e

Toomas Paaver

Sealt edasi, millised võiksid välja näha tuleviku-Tallinna ühissõidukid – kas “maaõhk-vesi” tüüpi klaasist kapselrongid? Või tahaks köisraudteel liikuvaid meretramme? Talvel jääpurjetamine, suvel tavaline? Kas jahisadam võiks kolida (hiljuti erastatud) Piritalt Linnahalli kai juurde? Milline paistab Tallinna siluett Miinisadamast või Katariina kailt? Nende ja paljude teiste uitmõtetega läheme merele, et otsida üles linna raskuskese.

KATARIINA KAI

Sadama- ja ranna-alade planeeringud on pisut äraleierdatud teema, mitte ainult tänases Eestis, vaid ka Euroopas ja mujal. Lõpmatu hulk erinevaid projekte paigutab maju mere äärde üht- ja teistpidi; mõeldakse välja tegevusi, mis neis majades aset võiksid leida. Analüüsitakse linnalisi protsesse ja tuletatakse jõujooni, mis sadamate arengut kiirendaksid. Reaalses elus kulgeb areng pigem vastupidi – isetekkelistest radikaalsetest ja innovatiivsetest tegevustest saab ajapikku “norm”.

Veronika Valk Tahad kesklinnast Piritale? Kadriorust Kalamajja? Mine meritsi. Linn on võtnud merelahe oma haardesse nagu väike vähk – meri ühendab enamuse linnajagudest Rocca-al-Marest Meriväljani – Pelgurand, Kopli, Kalamaja, Kesklinn, Kadriorg, Pirita. Hea küll, bussiga on tore sõita, eriti trollibussiga, kuid alternatiivne ühistransport üle vee oleks vahelduseks päris mõnus.

HUNDIPEA SADAM

PEETRI SADAM MIINISADAM

VESILENNUKITE SADAM

Ajaloost: 1927. a kevadel valmis Meriväljal väike-laevade, mootor- ja sõudepaatide sadamakai, mis 15. mail avati suviseks laevaliikluseks (ka reisijatele) Tallinna Kalaranna ja Merivälja vahel. Nn sadamabassein oli Merivälja rahva suviseks meelispaigaks. Vahepeal laevaliiklus linna ja Merivälja vahel soikus. Mereteed kasutati põhiliselt ehitusmaterjali kohaletoomiseks. Sõja ajal lagunenud kai taastati 1969. aastal, ent aastate jooksul hakkas sadamakai jällegi lagunema.

PATAREISADAM

68

avaneb Tallinna tornidele hoopis teistmoodi vaade kui Pirita muulilt, vaid ka uute hoonete tähendus muutub merelt vaadates üksikobjektidest ühtesulavaks ehitusmassiiviks. Mere kui võimsa loodusvormi maagilisuse vastu ei saa ju täna veel ükski maja. Maismaa- ja mereelu teineteist täiendav tihe sümbioos mõtestaks sügavamalt mõlemat poolt.

PIRITA SADAM

Seetõttu võiks alustada hoopis teisest otsast – nt laevaehitusest, suunates rannaala tulevikku seestpoolt. Tallinna ja Helsingi vaheline turismiliiklus ja kruiisilaevade tüpoloogia on omavahel tihedalt seotud. The Danish Art Foundation kutsus aastal 2002 The Harbour Shop üritusel üles noori arhitekte ja disainereid leiutama mere ääres elamise “tooteid”. Tulemusena pakuti välja mitmeid ranna-alade arengut stimuleerivaid alternatiiv-strateegiaid, post-industriaalsetest laevastikest, bio- ja klubipaatideni (www.harbourshop.dk). Kui meri juba kodustatud, muutub sellega ka vaade linnale, kerkivatest kõrghoonetestki hakatakse küllap natuke teistmoodi mõtlema. Mitte ainult, et Katariina kailt

KESKLINNA SADAM

69

Veronika Valk You wish to go from the city centre to Pirita? From Kadriorg to Kalamaja? Go by sea. The city has grasped the bay like a small crab – the sea connects most of the urban districts, from Rocca-al-Mare to Merivälja – Pelgurand, Kopli, Kalamaja, city centre, Kadriorg, Pirita. True, buses are fine, especially trolley buses, but an alternative public transport across the water would be a welcome change. History: in spring 1927, a small quay was completed at Merivälja for various types of boats. On 15 May it opened for summer traffic (also for passengers) between the Tallinn Kalarand and Merivälja. The socalled quay pool was the favourite place for Merivälja people. In the meantime the boat traffic between town and Merivälja subsided. The sea route was mainly used for transporting building material. The quay that was destroyed in the war, was restored in 1969, but it gradually fell into ruins again. Consequently, what could the future public transport in Tallinn look like – perhaps the ‘land-air-water’-type glass capsuletrains? Or would we prefer sea trams moving along like funiculars? Ice sailing in winter, ordinary sailing in summer? Should the Yachting Harbour move to (the recently privatised) Pirita to the City Hall quay? What is the Tallinn silhouette like seen from the Miinisadam (mine port) or the Katariina quay? We take these, and many other vague ideas, to the sea in order to locate the town’s centre of gravity. Planning of the harbour and coastal areas is a well-worn topic and not only in today’s Estonia, but also in Europe and elsewhere. An infinite number of projects arrange houses by the sea, this way and that; activities are invented that could take place in these houses. Urban processes are analysed and lines of power are deduced that would hasten the building of the harbours. In real life the development proceeds the other way round – selfemerging radical and innovative activities gradually become the ‘norm’. 70

nt

am

Narv

TALLINNA TALJE Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil Tallinna pindala on 159 km2. Linn on kõige kitsam oma keskkohas – Ülemiste järve ja mere vahele jääv lõik on ainult 2,3 km lai. Lõigu kahe otsa kõrguste vahe on 37 meetrit.

… WHAT ABOUT A SEA TAXI? Therefore we could start from the other end altogether – eg with ship building, directing the future of the coastal area from within. The tourist traffic between Tallinn and Helsinki and typology of the cruise ships are tightly connected. In 2002 The Danish Art Foundation invited the young architects and designers at The Harbour Shop event to invent the ‘products’ for coastal living. The results offered various alternative strategies to stimulate the development by the sea, from post-industrial navy to bio- and club boats (www.harbourshop.dk). When the sea has been tamed, it changes the view of the town, and maybe people start thinking about the emerging highrise buildings a bit differently. Not that a totally different view of the Tallinn towers opens from the Katariina quay than from the Pirita pier, but the meaning of the new buildings as seen from the sea changes from single objects into one compact mass. After all, no house can compete with sea as a mighty form of nature, at least not today. The close symbiosis of life of the land and the sea that complement each other, would afford a deeper meaning to both.

A. Weizenbergi

KADRIORU LOSS

Linnas autodega liiklejatele valmistab kitsas koht peavalu. Seda läbivad küll neli suurt arterit (Järvevana tee, Tartu maantee, Laagna tee, Narva maantee), aga ummikud on sellegipoolest tavalised. Jalutuskäik järgib mõttelist sirget Ülemiste järve ja mere vahel. Teekond on läbilõige linnast. Kõrvuti satuvad kõikvõimalikud olukorrad – pargimaastik vaheldub tühermaaga, kiirteede automeri ja supermarketite melu on kõrvuti rahulike tagaaiastseenidega.

L

Gonsiori

tee

Asunduse sild

Ma

jak

Ki

Jalutuskäik kestab umbes 2 tundi, alguspunkt mere ääres Russalka ja Tivoli vahel.

vim

Ka

tu

m

nt

a

ur

tu

Ta r

THE WAIST OF TALLINN

ru

se

pa

pi

rburi

Pete

Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil Tallinn covers an area of 159 sq km. The city is at its narrowest in the middle – the segment between Lake Ülemiste and the sea is only 2.3 km. The height difference between both ends of the segment is 37 m.

na

g aa

ee

na t

eva

v Jär

tee

The narrow strip causes headache for the drivers. Despite four thoroughfares (Järvevana, Tartu, Laagna and Narva roads), traffic jams are still very common. The walk follows an imaginary straight line between Lake Ülemiste and the sea. The journey is a crosscut of the town. All types of situations emerge – park landscapes alternate with wasteland, the profusion of cars on the highways and the bustle of supermarkets alternate with the tranquillity of back gardens. The walk lasts about two hours, starting by the sea between the Russalka monument and Tivoli.

71

LINNAOSAD Tallinnas on sadakond nimelist asumit. TALLINNA VANALINN Algus: I–II aastatuhat Toompuiestee, Kaarli pst, Vabaduse väljaku, Estonia pst, Viru hotelli krundi läänepiiri, Mere pst, Põhja pst, Suurtüki t ja Rannamäe teega piirnev ala. AJALOOLISED EESLINNAD A: 13.–14. sajand Kivisilla Esimene tööstuspiirkond Eestis (vanalinnast kagus, Tartu mnt läbimurde, Maakri, Kivisilla, Tornimäe tänavate kant). Tänapäeval kutsutakse City’ks. Kivisild asus Tartu mnt ja Härjapea jõe ristumiskohas Ühispanga hoone taga. Tartu mnt läbimurdel Radisson SAS hotelli ja Stockmanni kaubamaja vahel asuvas paviljonis, mis on püstitatud Püha Ristija Johannese seegi (1237) varemeile, töötab Tallinna Linnamuuseumi filiaalina Jaani Seegi muuseum, kus interaktiivses vormis antakse ülevaade Härjapea jõe, Jaani seegi ja Kivisilla eeslinna ajaloost. Pleekmäe Maakri ja Liivalaia t vahel. Linakangrute asula. 18. sajandi algul ehitati Pleekmäe lähistele Tallinna garnisoni kirikuks mõeldud Kaasani kirik. Praegu tuntakse Pleekmäed kodumasinate kaupluse järgi Liivalaia tänaval. Härmapõllu Hobujaama t ja Narva mnt ristumise kant. Ajalooliselt paiknes siin hobujaam Narva teed pidi Tallinna saabujaile. Siiani on tegemist busside lõpppeatusega. Kalaranna Patarei vangla asukoht.

Tallinn 72

Foto photo Mark Raidpere

Kalamaja Tallinna vanim eeslinn, kus peamiselt elasid kalurid, mündrikud, paadimehed, voorimehed jpt. Kalamajja 19. sajandil lõpul rajatud raudtee aitas kaasa sinna piirkonda mitmete tehaste ehitamisele, mis omakorda suurendas linnaosa elanike arvu tööliste näol. Siiani on säilinud tüüpilised puidust tööliselamud. 73

Kopli Kopli poolsaarel asus telliselööv (1365, Kopli ja Maleva t nurgal), 1934 ehitati Tellisetehas, praegu Tallinna Keraamikatehas. Kopli tammiku raiusid Liivi sõja ajal maha Tallinna piiravad Vene väed. Siiani meenutavad paar tamme Kopli trammi lõpp-peatuse ümbruses liigile soodsat kasvukohta. A: 15. sajand Köismäe ehk Reeperbahn, Köie t ümbrus Kalamajas. Köiepunujate asukoht. A: 18. sajand Vana-Svobodaa Kadriorus. Uus-Svobodaa Jõe t ümbrus. Tatari Svobodaa Tatari-Juhkentali piirkond. Kompassi ehk Kompasna Narva mnt algus, Maneeži t ümbrus. 18. sajandi lõpul Tallinnasse Katariina II käsul ümberasustatud ja siin sundabiellumisele määratud tatarlastest tsaariarmee sõdurite elupaik. A: 1720-ndad aastad Kadriorg Mere-äärne kuurort, loss, park, lossiteenijate elamud, supelasutused ja suvemõisad. A: 19. sajandi II pool Kivivõllaste Veerenni tänava kandis.

Uus-Maailma kõrtsi järgi nimetatud, Aasa ja Saturni tänavate ümbruskond. Kassisaba Adamsoni, Wismari jt tänavad. Juhkentali Siselinna kalmistu ja Autobussijaama kant.

Sibulaküla Lembitu ja Lauteri t piirkond.

Keldrimäe Tartu mnt ja Liivalaia vahel. Kitseküla Tallinn-Väikse raudteejaama ümbrus. Põhiliselt Lutheri vabriku tööliste elamurajooni iseloomustasid väikesed majad ja avarad aiad, kus kasvatati aedvilju ning peeti kitsi.

A: 19. ja 20. sajandi vahetus Võlaküla Magasini, Herne ja Veerenni tänavate piirkond ja ümbrus. Odava ehituslaenuga ehitatud elurajoon, kus veel lapselapsed võlgu tasusid.

A: 1950 Pelguranna Sõle ja Kolde t ristumiskohas, Stroomi rand.

Tüüpprojektide järgi 1960–1989 ehitatud paneelelamurajoonid, kus asub 2/3 linlaste eluasemetest. Nõukogude võimu apoteoosi tähised:

Torupilli kõrtsi järgi nimetatud, Tartu mnt ja Kunderi t. Pelgulinna Tallinn-Peterburi raudtee rajamisest initsieeritud puitasum Kolde ja Roo tänavate vahel, millele 1920-ndatel aastatel lisandusid Oma Kolde majad. 74

Kalaranna Fish Coast Site of the former Central Prison (Patarei).

A: 1910

Nõmme suvitusasula, linn 1926–1940. Raudteepeatus, asum kujunes raudtee ja Pärnu mnt vahele, hiljem laienedes ka teisele poole Vabaduse puiestee suunas.

Sikupilli kõrtsi järgi nimetatud, Lasnamäel Majaka ja Pallasti t ümbrus.

Härmapõllu Frost Field area near the crossing of Hobujaama street and Narva road. Ancient location of a stagecoach station for those arriving in Tallinn along Narva road. Today a bus terminal.

Kelmiküla Tehnika ja Sügise t ümbrus.

Pirita väljasõidu- ja supluskoht.

alates 1962 Mustamäe alates 1974 Õismäe alates 1978 Lasnamäe AMETLIKUD LINNAOSAD Tallinna kaasaegne administratiivne jaotus on konkreetne ja asjalik, nimi tähistab muuhulgas väärtuslikkust, mida kinnisvarabürood korteriturul aktiivselt kasvatavad.

the crossing of Tartu road and Härjapea river. In the pavilion set up on the ruins of St John’s Hospice (1237) between the Radisson SAS hotel and the Stockmann department store at the Tartu road breakthrough, operates St John’s Hospice Museum, a branch of the Tallinn City Museum, that offers an interactive overview of the history of the Härjapea river, St John’s Hospice and the Kivisilla suburb. Pleekmäe Bleach Hill between Maakri and Liivalaia streets. Area of linen weavers. Church of Our Lady of Kazan to serve the Tallinn garrison was built in the early 18th century near Pleekmäe. Pleekmäe is now known after the shop of household appliances in Liivalaia street.

A: 1890-ndad

UUEMAD LINNAOSAD

Sitsi Kalamajas.

Kopli. Foto photo Mark Raidpere

A: 1880-ndad

A: 1872

A: 1870-ndad

Haabersti Kadriorg Kesklinn Kristiine Lasnamäe Mustamäe Nõmme Pirita Põhja-Tallinn Tallinna lähiümbrus

URBAN DISTRICTS Tallinn has about one hundred named residential areas. TALLINN OLD TOWN Since: I–II millennium Area bordering with Toompuiestee, Kaarli road, Vabaduse square, Estonia road, western border of Viru hotel grounds, Mere road, Põhja road, Suurtüki street and Rannamäe road. HISTORICAL SUBURBS S: 13th–14th centuries Kivisilla Stone Bridge The first industrial region in Estonia (south-east of the Old Town, area of the Tartu rd breakthrough and Maakri, Kivisilla, Tornimäe streets). Today called the City. The stone bridge was located behind the Ühispank building at

Kalamaja Fish House The oldest suburb in Tallinn, mostly populated with fishermen, the harbour boatsmen, coachmen, etc. The railway established in the late 19th century encouraged the building of several factories in the area, which in turn increased the population by workers. Typical wooden workers’ houses have survived to this day. Kopli Meadow Brickworks was located on the Kopli peninsula (1365, corner of Kopli and Maleva streets). In 1934 the Brick Factory was completed, now the Tallinn Ceramics Factory. The Kopli oak wood was cut down during the Livonian War by the besieging Russian troops. A few oaks around the Kopli tram terminal are a reminder of a favourable location for growing trees. S: 15th century Köismäe or Reeperbahn Rope Hill around Köie street in Kalamaja. Area of rope spinners. S: 18th century Vana-Svobodaa Old-Svobodaa in Kadriorg. 75

Foto photo Charlotte Eliasson

Uus-Svobodaa New-Svobodaa around Jõe street. Tatari Svobodaa Tatarian Svobodaa TatariJuhkentali area. Kompasna Compass beginning of Narva road, around Maneezhi street. Residential area of the Tatar soldiers in the tsarist army, resettled in Tallinn by the orders of Catherine II in the late 18th century and forced into marriage here. S: The 1720s Kadriorg Catherine’s Valley Seaside resort, castle, park, servants’ quarters, bathing establishments and summer cottages. S: II half of the 19th century Kivivõllaste Stone Gallows around Veerenni street. Nõmme Heath summer holiday location, town 1926–1940. Railway stop, settlement emerged between the railway and Pärnu road, later extending to the other side of Vabaduse road. S: The 1870s Sitsi Chintz Kalamaja area. Sikupilli Goat’s Pipe named after a pub, around Majaka and Pallasti streets in Lasnamäe. Torupilli Bag Pipe named after a pub, around Tartu road and Kunderi street.

Väike railway station. The area mainly inhabited by the workers of the Luther factory was characterised by small houses and big gardens where people grew vegetables and had goats. Kelmiküla Rogue Village around Tehnika and Sügise streets. S: Turn of the 19th and 20th centuries Võlaküla Debt Village around Magasini, Herne and Veerenni streets. Residential district built on cheap bank loans where the grandchildren still had to pay the debts. S: 1910 Pirita place for outings and bathing. S: 1950 Pelguranna Shelter Coast at the crossing of Sõle and Kolde streets, Stroomi beach. NEWER URBAN DISTRICTS Districts with standard high-rise houses built in 1960–1989 accommodating 2/3 of all the urban population. Mark of the apotheosis of soviet power: since 1962 Mustamäe since 1974 Õismäe since 1978 Lasnamäe OFFICIAL URBAN DISTRICTS

Pelgulinna Shelter Town wooden settlement emerging due to the Tallinn-St Petersburg railway between Kolde and Roo streets, the houses of Oma Kolde were added in the 1920s.

The contemporary administrative division of Tallinn is specific and sensible, the name recalling the area of power and evaluation, actively promoted by estate agents on the property market.

Uus-Maailma New World named after a pub, around Aasa and Saturni streets.

Haabersti Kadriorg Kesklinn Kristiine Lasnamäe Mustamäe Nõmme Pirita North-Tallinn Vicinity of Tallinn

Kassisaba Cat’s Tail Adamsoni, Wismari etc streets.

Foto photo Johannes Deimling

Juhkentali Siselinna cemetery and around the Bus Station.

RAUDTEEJAAMAD

PARGID

Tallinna raudteesõlm koosneb kolmest raudteeliinist: Tallinn-Tapa, Tallinn-Keila ja Tallinn-Pärnu, kogupikkusega 56 km (linna territooriumil).

Iga inimese kohta on Tallinnas 100 m2 rohelist ala. Kõige rohkem on haljastuid Nõmmel, kõige vähem Kristiine linnaosas. Metsaga kaetud alad asuvad Aegna saarel, Nõmme linnaosas, Ülemiste järve ümbruses, Pirital (Kloostrimetsa, Pirita jõe ürgorg) ning Haaberstis (Stroomi mets, Rocca-al-Mare).

Tallinn-Keila liin Balti jaam, Lilleküla, Tondi, Järve, Rahumäe, Nõmme, Hiiu, Kivimäe, Pääsküla, Laagri …. Tallinn-Tapa liin Balti jaam, Ülemiste, Vesse (tööstusmaastikud) …. Tallinn-Pärnu liin Tallinn-Väike, Liiva, Männiku ….

Sibulaküla Onion Village around Lembitu and Lauteri streets.

RAILWAY STATIONS The Tallinn railway junction consists of three railway lines: Tallinn-Tapa, TallinnKeila and Tallinn-Pärnu, with the total of 56 km (within town territory).

Tallinn-Tapa line Balti railway station, Ülemiste, Vesse (industrial landscapes) ….

S: The 1890s

Tallinn-Pärnu line Tallinn-Väike, Liiva, Männiku ….

Keldrimäe Cellar Hill between Tartu road and Liivalaia. Kitseküla Goat Village around Tallinn-

KESKLINN Kadrioru park, 1718, Kadriorg.

Tallinn-Keila line Balti railway station, Lilleküla, Tondi, Järve, Rahumäe, Nõmme, Hiiu, Kivimäe, Pääsküla, Laagri ….

S: The 1880s

Tallinnas on kaks maastikukaitseala – Pirita jõe ürgorg ja Aegna saar.

Fahle aed, 20. saj algus, endine suvemõis, Pirita tee ja Narva maantee ristumise koha ja Lauluväljaku vahel (avalikkusele suletud ala). Falgi park, 1862, A. Adamsoni tänava, Toompuiestee ja Wismari tänava vahel. Harjuvärava mägi, 1860, Toompea tänava, Komandandi tee ja Kaarli puiestee vahel. Hirvepark, 1865, Wismari ja Toompea tänava ning Toompuiestee vahel, Lindamäe pargi kõrval. Lindamäe park Falgi tee ja Toompea tänava ristumiskohas piki bastioni müüri. Roheline turg Pika tänava ja Olevimäe tänava ristumiskoha piirkond. Toompark Toompuiestee, Nunne tänava ja Toompea müüri vahel, Schnelli tiigi ümbrus. 79

78 Foto photo Anna-Karin Stjernløf

Tornide väljak Rannamäe tee, Nunne ja Suurtüki tänava ning linnamüüri vahel.

Pirita river), and in Haabersti (Stroomi forest, Rocca-al-Mare).

Foreign Affairs, between Lauteri, Lembitu and Vambola streets.

Kanuti aed Kanuti t, Merepuiestee, endise Laevastiku Ohvitseride ja Kalevi siseujula vahel.

There are two nature reserves in Tallinn – primeval valley of the Pirita river and the island of Aegna.

NORTH TALLINN

Viruvärava mägi ehk Musumägi Pärnu mnt, Valli ja Viru tänava vaheline kolmnurk.

CITY CENTRE

Tammsaare park, 1947, Pärnu mnt ja Estonia pst vahelisel alal, Estonia kontserdisaalist Viru hotellini.

Fahle garden, early 20th century, former summer house, between the crossing of Pirita and Narva roads and the Song Festival Grounds (closed to the public).

Tuvi park Tõnismäel, Rahvusraamatukogu ja Suur-Ameerika tänava vahel. Politseiaed Gonsiori, Kreutzwaldi, Kunderi ja Liivalaia t vahel. Lembitu park Välisministeeriumi taga, Lauteri, Lembitu ja Vambola tänava vahel. PÕHJA-TALLINN Kalamaja kalmistupark Tööstuse, UusKalamaja ja Kungla t vahel. Kopli kalmistupark Kopli tänava ja Pelguranna tänava ristumiskoha ja Sirbi tänava vahel. KRISTIINE Löwenruh park Mustamäe tee ja Linnu tee ristumiskoha ning Algi t vahel. LASNAMÄE Jüriöö park Sõjamäe hiis, hotell Susi vastas, Peteburi tee 4 Buss 52, Kunstiakadeemia juurest. PIRITA-KOSE Botaanikaaed Kloostrimetsa tee 52 Telefon 6062 666 www.tba.ee

PARKS Tallinn has 100 sq m of green area per each inhabitant. The greenest place is Nõmme, the least green the Kristiine district. Wooded areas are on the island of Aegna, Nõmme, around Lake Ülemiste, in Pirita (Kloostrimetsa, primeval valley of 80

Kadriorg park, 1718, Kadriorg.

Falgi park, 1862, between the streets of A. Adamsoni, Toompuiestee and Wismari. Harjuvärava Hill, 1860, between Toompea street and Komandandi and Kaarli roads. Hirvepark, 1865, between Wismari and Toompea streets and Toompuiestee, next to Lindamäe park. Lindamäe park at the crossing of Falgi road and Toompea street along the bastion wall.

Kalamaja cemetery park between Tööstuse, Uus-Kalamaja and Kungla streets. Kopli cemetery park between the crossing of Kopli and Pelguranna streets and Sirbi street. KRISTIINE Löwenruh park between the crossing of Mustamäe and Linnu roads and Algi street. LASNAMÄE Jüriöö (St George’s Night) park Sõjamäe grove opposite hotel Susi, Peteburi road 4 Bus 52, from the Academy of Arts. PIRITA-KOSE Botanical Gardens Kloostrimetsa road 52 Tel 6062 666 www.tba.ee

Green Market area of the crossing of Pika and Olevimäe streets. Toompark between Toompuiestee, Nunne street and Toompea wall, around Schnelli pond. Square of Towers between Rannamäe road, Nunne and Suurtüki streets and the town wall. Kanuti garden between Kanuti street, Merepuiestee, the former Naval Officers’ Casino and Kalev swimming pool. Viruvärava Hill or Musumägi triangle between Pärnu road and Valli and Viru streets.

MAJAKAD Majakad juhatavad laevu Aegna ja Naissaare vahelt Tallinna reidile. Tallinna Põhja tuletorn ehk “Valge” majakas, 1806 (alumine tuletorn) Lasnamäe 23a Tallinna Lõuna tuletorn ehk “Punane” majakas, 1835 (ülemine tuletorn) Pae 16

Tammsaare park, 1947, area between Pärnu and Estonia roads, from Estonia concert hall to Viru hotel.

LIGHTHOUSES

Tuvi park on Tõnismägi, between the National Library and Suur-Ameerika street.

Lighthouses direct boats between the islands of Aegna ja Naissaar to the Tallinn quay.

Politseiaed (Police Garden) between Gonsiori, Kreutzwaldi, Kunderi and Liivalaia streets.

Northern or ‘White’ lighthouse, 1806 (below) Lasnamäe 23a

Lembitu park behind the Ministry of

Foto photo Liina Siib

Southern or ‘Red’ lighthouse, 1835 (above) Pae 16

TÖÖSTUSLINNAKUD 19. saj lõpus ja 20. saj alguses rajatud tööstuslinnakuid KOPLI POOLSAAR JA KALAMAJA Bekkeri laevatehased 1912–1916 Kopli poolsaare edelarannikul, Kopli lahe ja kalmistu vahel, Kopli 75, 77, 79, 85; Marati 2B, 4, 14, Klaasi 8. Ehitati seoses Venemaa Balti sõjalaevastiku hävimisega VeneJaapani sõjas 1905. Bekkeri asundus ehk koloonia paiknes Kopliranna tänava piirkonnas. Vene-Balti laevatehas, Kopli 103. Rajatud samal põhjusel kui Bekkeri tehas. 1916. aastaks oli Vene mereväele ehitatud 3 liinilaeva, kuid täisvõimsust ei saavutatud. Alates 1947. aastast nimetati tehas Balti Laevaremonditehaseks, kus remonditi NL-i sõjalaevu. Praegu remondib BLRT Grupp tankereid, reisi- ja kaubalaevu. Omanäolisest ja novaatorlikust linnaehituspraktikast kõneleb Vene-Balti tööliste ja teenistujate asum – Kopli liinid, Kaevuri, Kaluri, Ketta, Süsta t ja Kopli 108, 114, milles esimest korda kujundati puitmajadega töölisasum plaanipäraselt, kus elumajade kõrval oli koht haigla, söökla, kaupluste, pesumaja ning isegi 81

kino jaoks. Buss nr 32, Männiku-Kopli, tramm 1, 2

Direktori elamu ja kontorihoone koos väravaga, 1910–1911, Mere pst 4

1915. aastal avati Vene-Balti laevatehase ja AS Böckler & Co initsiatiivil trammiliin Kopli linnaosas oma töötajate teenindamiseks.

PÄRNU MAANTEE

Noblessneri laevatehas, 1914–1915, nüüd Tallinna Meretehas, Tööstuse 50.

A. M. Luther Vineeri- ja Mööblivabriku tööstushooned, 1897–1919 Pärnu mnt 69, 69A, 69B, Vineeri 2, 4, 8, Vana-Lõuna 4, 19, 37, 39

Administratiivhoone, laevasüsteemide tsehh, koostetsehh, raudteeviadukt ja valukoda korstnaga, Tööstuse 48

Katlamaja ja elektrijaam, 1896–1909, Tatari 51/ Vana-Lõuna 4

Laevatehase veetorn-elamu, 1914–1915, Tööstuse 46

Tuletõrjedepoo, 1912, Vana-Lõuna 19

Balti Puuvillavabrik, 1900–1909, Kopli 35 Lasti õhku II maailmasõjas ja taastati pärast sõda.

JÄRVEVANA TEE

Sitsi töölisasula, Sitsi tänava kant Balti Puuvillavabriku asula kirik (Kõikide Kurbade Rõõmu Jumalaema kirik), 1913, Sitsi 15A

Veetorn, 1910, Tatari 51A Töötajate elamud, 1922, Vana-Lõuna t

Tallinna Filterveevärk, 1925–1927, Järvevana tee 3. Tallinna linna puhta veega varustaja TARTU MAANTEE

Franz Krull masinaehituse tehas, 1899, Kopli 70, 70A ja 70B, Volta 1D Hästi säilinud paekivist tootmishoonete ridu läbib lai tehase tänav.

Tselluloosi- ja paberivabrik, 20. sajandi algus, Tartu mnt 80, 82, 84. Kõige pikema tööstusetraditsiooniga ettevõte Tallinnas, ulatudes tagasi 17. sajandisse.

Balti Raudtee peatehased, Kopli ja Telliskivi tänava nurgal, 1869–1871 Peaaegu algsel kujul on säilinud 6-kohaline veduridepoo ja töökoda.

Tuletõrjemaja, 1912, Masina 20

PÕHJA PUIESTEE Wiegandi tehas, hilisem Ilmarine, Põhja pst 21, 23 P. Wiegandi masinatehase masinatsehh ja administratiivhoone, 1881–1883 Tallinna Elektrijaam, 1913, Põhja pst 27 Elektritootmine lõpetati 1979, praegu asub masinasaalis muuseumi funktsioonis Energiakeskus, Põhja pst 29 ROTERMANNI KVARTAL Mere pst, Ahtri, Hobujaama ja Narva mnt vaheline ala – A. Tarkovski filmi “Stalker” (1979) võttekoht. Rotermanni vabrikud (jahu-, leiva-, kruubi-, tärklise- ja piiritusepuhastusvabrik jms), 19. ja 20. sajandi vahetus, Hobujaama 1, 13. 82

Peakontor, 1915, Masina 22/ Tartu mnt 78 Hoovipoolne tööstushoone korstnaga, 1910, 1937, Tartu mnt 80 SUUR-SÕJAMÄE Dvigateli tööstuspark, 1899, Suur-Sõjamäe 10A Ideaalis kogu Venemaad varustav vagunitehas, mille õitseng jäi aastatesse 1910–1923, esimesena Eestis hakati tehases 1922. aastal ehitama lennukeid. Hiljem muutus Dvigatel sõjatehaseks ja valmistas seadmeid Venemaa aatomitööstusele. Raudbetoonist saagkatusega mehaanikamontaažitsehh, 1920.–1930. aastad, Valukoja 16 Kesklabor, 1899, Valukoja 7 Neljalööviline mehaanikamontaažitsehh, 1899, Keevise 7

INDUSTRIAL AREAS Industrial areas of the late 19th – early 20th centuries KOPLI PENINSULA AND KALAMAJA After the Russian Baltic navy was destroyed in the Russian-Japan war in 1905, new factories were established on Kopli peninsula around 1912. Tram 1, 2 Bekker shipyard 1912–1916 North-west of the Kopli peninsula, between Kopli bay and cemetery, Kopli 75, 77, 79, 85; Marati 2B, 4, 14, Klaasi 8 The Bekker settlement or colony was located around Kopliranna street Russian-Baltic shipyard, Kopli 103 By 1916, 3 liners had been built for the Russian navy, but full capacity was not achieved. In 1947 became the Baltic Shipyard that repaired soviet warships. Today, the BLRT Group repairs tankers, passenger and cargo ships. An original and innovative practice in urban construction is evident in the residential area of Russian-Baltic workers and employees, the so-called Kopli lines, Kaevuri,

Rotermanni kvartal. Foto Mart Viljus

Kaluri, Ketta, Süsta and Kopli 108, 114, where for the first time the whole district of wooden houses was designed according to a plan. There was also a hospital, canteen, shops, laundry and even a cinema. Bus no 32, Männiku-Kopli, tram 1,2 On the initiative of the Russian-Baltic shipyard and Böckler & Co, a special tram route was established in 1915 to service their workers. Noblessner shipyard, 1914–1915, now Tallinn Shipyard, Tööstuse 50 Administrative building, ship system department, construction department, railway viaduct and foundry with a chimney, Tööstuse 48 Shipyard’s water tower-dwelling, 1914–1915, Tööstuse 46 Baltic Cotton Factory, 1900–1909, Kopli 35 Was destroyed during WW II, rebuilt after war. Sitsi worker’s district around Sitsi street Church of the Mother of God, 1913, Sitsi 15A 83

Franz Krull Engineering Factory, 1899, Kopli 70, 70A and 70B, Volta 1D A wide street runs between the wellsurvived limestone industrial buildings. Main factories of the Baltic Railway, corner of Kopli and Telliskivi streets, 1869–1871 6-place locomotive depot and workshop have survived in almost their original form.

TARTU ROAD Cellulose and Paper Factory, early 20th century, Tartu rd 80, 82, 84. An enterprise with the longest industrial tradition in Tallinn, dating back to the 17th century. Fire-fighters’ house, 1912, Masina 20 main office, 1915, Masina 22/ Tartu rd 78 industrial building in the yard with chimney, 1910, 1937, Tartu rd 80

PÕHJA ROAD

SUUR-SÕJAMÄE

Wiegand factory, later Ilmarine, Põhja rd 21, 23 Engine department and administrative building of P. Wiegand’s engineering factory, 1881–1883

Dvigatel industrial park, 1899, Suur-Sõjamäe 10A. Locomotive factory supposed to provide for the whole Russia, heyday in 1910–1923, the first place in Estonia to build aeroplanes in 1922. It was later turned into a military factory, producing equipment for Russia’s nuclear industry.

Tallinn Power Plant, 1913, Põhja rd 27 The plant closed in 1979; it now accommodates Energy Centre that operates as a museum, Põhja rd 29 ROTERMANN DISTRICT Area between Mere rd, Ahtri, Hobujaama and Narva rds – Site of Andrei Tarkovski’s film Stalker (1979). Rotermann factories (flour, bread, groats, starch and spirits distillery, etc) turn of the 19th and 20th centuries, Hobujaama 1, 13. Director’s residence-office with gates, 1910–1911, Mere rd 4 PÄRNU ROAD Buildings of A. M. Luther’s Plywood and Furniture Factory, 1897–1919 Pärnu rd 69, 69A, 69B, Vineeri 2, 4, 8, Vana-Lõuna 4, 19, 37, 39 boiler house and power plant 1896–1909, Tatari 51/ Vana-Lõuna 4

Foto photo Sirje Kingsepp

Mechanics montage department with reinforced iron sawtooth roof, 1920s–1930s, Valukoja 16 central laboratory, 1899, Valukoja 7 four-aisle mechanics montage department, 1899, Keevise 7 Rotermann district. Photo Mart Viljus

SÕJAVÄEEHITISED

MILITARY BUILDINGS

Vene impeeriumi pealinna Peterburi kaitsmiseks välisvaenlase eest alustati 1913. aastal Peeter Suure merekindluse rajamist. Muuhulgas ehitati Tallinna ümbrusse hulk suurtükipatareisid, kaevikuliine, laskemoonaladusid, juhtimiskeskusi, sõjaväelinnakuid ja muid kindlustustega seotud rajatisi, sealhulgas kitsarööpmelise raudtee liine ning abiehitisi, millest osa on säilinud ja maastikus jälgitav. Paljassaare poolsaarel asub sadamasild ehk Katariina muul 1913–1916, millel jookseb siiani viimane jupp Paljassaare kitsarööpmelisest raudteest. Poolsaare idaneemel on juba varasema kindlustuse näitena Valge torni varemed 1821–1824; lääneneemel aga Peeter Suure Merekindluse Rannakaitsepatarei aastast 1915. Eesti Vabariigi algusaastatel asusid poolsaarel püssirohu- ja miinilaod.

In order to protect St Petersburg, capital of the Russian Empire from foreign invaders, the building of Peter I Naval fortifications started in 1913. A number of artillery batteries, trenches, ammunition depots, control centres, military urban districts and other fortifications-related establishments were set up, including the narrowgauge railway and auxiliary buildings, part of which have survived and are detectable in landscape. Katariina pier is located on Paljassaare peninsula, built in 1913–1916, and the last strip of the narrowgauge railway still runs along it. An example of an earlier fortification at the eastern bay of the peninsula are the ruins of the White tower, 1821–1824; and at the western bay Peter the Great’s Coastal Artillery Batteries from 1915. In the early years of the Republic of Estonia, the peninsula was the place for ammunition and mine depots. Erika St military buildings House for conscripts of Peter the Great’s Naval Fortification garrison, 1915, Erika 2 Russian Admiralty Arsenal, electromechanical factory servicing the military, 1910, Erika 4. Since 1920 called Arsenal. Tondi military district, 1915–1916 Headquarters, Tammsaare road 25 Sauna and guardhouse, Tammsaare road 56, 58 Auxiliary building, Tondi 57A barracks, Tondi 51, 53, 55 Dünaburg barracks, 19th century, Filtri road 12 Juhkentali Military Hospital, park and system of ponds, 1772–20th century, Juhkentali 58

Erika t ehitised Peeter Suure Merekindluse garnisoni üleajateenijate elamu, 1915, Erika 2 Vene Admiraliteedi Arsenal, sõjaväetellimusi täitnud elektromehaanika tehas, 1910, Erika 4. Alates 1920. aastast kannab nime Arsenal. Tondi sõjaväelinnak, 1915–1916 staabihoone Tammsaare tee 25

water tower, 1910, Tatari 51A

sauna- ja vahtkonnahoone, Tammsaare tee 56, 58

fire-fighting station, 1912, Vana-Lõuna 19

abihoone, Tondi 57A

workers’ houses, 1922, Vana-Lõuna st

kasarmud, Tondi 51, 53, 55

JÄRVEVANA ROAD

Dünaburgi kasarmud, 19. sajand, Filtri tee 12

Tallinn Filter Waterworks, 1925–1927, Järvevana road 3 Supplies Tallinn with clean water.

Juhkentali sõjaväehospidal, park ja tiikide süsteem, 1772. a–20. sajand, Juhkentali 58

84

85

Foto photo Mark Raidpere

Rahvusvaheline humanitaarabi organisatsioon Humana on oma haarmed sirutanud laiali üle terve Tallinna. Kes kannatab kaubamärgi sõltuvuse all, sel tasub Humanasse sisse astuda igal juhul. Boonustena peab ära märkima kliendikaardi soetamise võimalust ja igakuist hinnalangust – teisel nädalal kõik kaubad 50 %, kolmandal nädalal kõik kaubad 20 kr ja viimasel nädalal 5 kr. Tõsi ta ju on, et väärtusliku leidmiseks peab eemale lükkama suure koguse prahti, kuid kes peab oluliseks kaubamärke nagu Armani, Moschino, Valentino, Pierre Cardin, Calvin Klein ja Esprit, sel tasuks vaeva näha. Humanad asuvad: Õismäe tee 107, Tartu mnt 73 ja 29, Nõmme keskus Jaama 2, Mustamäe tee 18, Kaubamaja 0 korrus, Pärnu mnt 67B – Ajakirjandusmaja ja Pärnu mnt 125.

SECOND-HAND POED TEINE TULEMINE... Elin Kard Taas- ja korduvkasutus on ühekordse tarbimise maailmas, kus esemete kasutamise eluiga ei mõõdeta mitte tarvitamisele vastupidamise ajaliste mõõdetega, vaid hoopis läbi omaniku tüdimusläve ületamise ajakulu, igati tänuväärt tegevuseks. Kuid sootuks raskem on end ilmselt lahti rebida üldlevinud nõudest hooajast hooaega ennast üha uuemate ja vähemvastupidavate versioonidega update’ida. Kes aga vähegi säästlikumalt suudab mõelda ja selle järgi ka samme seada, võiks Tallinna second-hand kaubandusele tiiru ümber teha. Läbi on saamas õnneks ka need ajad, kus Eesti secondhandide levinuimad kaubaartiklid olid sajast pesust läbi käinud liigitamatud haisvad riidetükid ja lohvakad ning mõttetu lõikega presendiks kantud kampsunid. Tallinna kaltsukaubandus ei ole küll kahjuks ei hinnatasemelt, kaubavalikult ega ka kontsentratsioonisageduselt võrreldav väiksemate linnade Haapsalu, Rapla ja Tartuga, kuid paarist-kolmest “butiigist” tasub aeg-ajalt läbi astuda huvilisel siiski. 86

Peatus nr 1 – Balti jaama turg – Kalamaja ja Kopli keldripoed – Paavli 6 romantikutele Kes soovib rõivatükke, mis oleksid erilised, originaalsed, ekstravagantsed ja glamuursed ning lisaks kõigele eelnenule veel ka odavad, sel tasub esmajoones pühenduda Balti jaama turule ning Kalamaja ja Kopli suurematele ning väiksematele kaltsukatele. Lisaks meeldejäävale keskkonnale on võimalik tutvuda nii erinevate sotsiaalsete inimgruppide, rahvuste kui ka koduloomadega ja boonusena soetada endale aktiivselt tingides sümboolse summa eest rõivatükke pesust kasukani, üle-eelmise sajandi lõpust tänase päevani. Peatus nr 2 – “Riidepuu” Kopli 38 – “Mamma Mia” Vilde tee 75 – Lai 10 eksklusiiv Neil, kel raha rohkem ja tahtmatus end angaarides ning lageda taeva all varustada, tasuks läbi astuda eelpoolnimetatud klubilistest asutustest. Samuti on võimalik just nendes kauplustes kätt ja vaimu harjutada nö päris second-handidesse minemise eel. Peatus nr 3 – “XXL” – Humana – Tondi 50 – Kaubamaja ja Stockmanni leiunurgad kaubamärk

SECOND-HAND THE SECOND COMING... Elin Kard In the world where everything is used only once, and where the longevity of items is not measured by the extent of their durability, but by the owner’s level of boredom with it, recycling is a most welcome phenomenon. It is, however, probably much more difficult to abandon the fashionable demand to update yourself, season by season, with new and increasingly less durable versions. Still, who is capable of sustainable thinking and taking action accordingly, should have a good look at the second-hand industry in Tallinn. The time is practically over when the most widely spread articles in Estonian secondhand shops were various threadbare stinking garments of dubious purpose and shapeless pullovers. The rag-trade in Tallinn cannot alas be compared with the smaller towns such as Haapsalu, Rapla and Tartu, not by price level, choice of goods or concentration fre-

quency, but anyone interested is well advised to occasionally drop in at a ‘boutique’ or other. Stop no 1 – market at the Balti railway station – Kalamaja and Kopli cellar shops – Paavli Street 6 for the romantics Who wants garments that are special, original, extravagant, and glamorous, and on top of all that also cheap, should concentrate on the railway station market and the bigger and smaller second-hands in Kalamaja and Kopli. In addition to the memorable environment the visitor can see different social groups, nationalities and pets, and as a bonus – in case you excel in bargaining – get yourself pieces of clothing from underwear to a fur coat, from late 19th century to our modern day, and very cheaply indeed. Stop no 2 – “Riidepuu” (Coat hanger) Kopli 38 – “Mamma Mia” Vilde road 75 – Lai 10 exclusive Clients with more money and unwilling to supplement their wardrobes in hangars or in the open air, might visit the abovementioned club-type establishments. It is also possible to practice in those shops, brace yourself for the so-called real second-hands. Stop no 3 – “XXL” – Humana – Tondi 50 – special sections in Kaubamaja and Stockmann trademark The international organisation of humanitarian aid Humana has spread its tentacles all over Tallinn; who is addicted to trademarks, will find it worthwhile to go to Humana shops. They even have a client card and weekly drop in prices – all goods are off by 50% in the second week, cost 20 EEK in the second week, and 5 EEK in the third. True, in order to find something worthy, you have to dig deep in rubbish, but whoever is keen on trademarks such as Armani, Moschino, Valentino, Pierre Cardin, Calvin Klein and Esprit, should make the effort. Humanas are located: Õismäe rd 107, Tartu rd 73 and 29, Nõmme centre Jaama 2, Mustamäe rd 18, Kaubamaja 0 floor, Pärnu rd 67B – Ajakirjandusmaja (house of journalism) and Pärnu rd 125. 87

Fotod photos Anna-Karin Stjernløf

Fotod photos Ryan Siegan-Smith

KIRIKUD

CHURCHES

Toomkirik, 13.–19. saj Toompea, Toom-Kooli 6

Toomkirik Cathedral of St Mary, 13th–19th c. Toompea, Toom-Kooli 6

Oleviste kirik, 13.–19. saj Lai 50

Oleviste St Olaf’s Church, 13th–19th c Lai 50

Niguliste kirik, 13.–20. saj Rüütli 1 Pühavaimu kirik, 14.–17. saj Pühavaimu 2 Kaarli kirik, 1862–1870 Toompuiestee 2 / Toompea 10 Jaani kirik Vabaduse väljak Katoliku Peeter-Pauli kirik, Vene 18 Rootsi Mihkli kirik, Rüütli 9 Kaasani Jumalaema Sünni kirik, 1721, 1749 Liivalaia 38 Issanda Muutmise kirik, Suur-Kloostri 14 Nikolai kirik, 1820–1827 Vene 24 Aleksander Nevski peakirik, 1895–1900 Lossi plats 10 Ukraina Kreeka-Katoliku Süütult Kannatanute Jumalaema kirik, Sakraalkunsti muuseum, Laboratooriumi 22

Niguliste St Nicholas Church, 13th–20th c Rüütli 1 Pühavaimu Church of the Holy Spirit, 14th–17th c Pühavaimu 2 Kaarli Karl’s Church, 1862–1870 Toompuiestee 2 / Toompea 10 Jaani St John’s Church Vabaduse square

Kaasani Jumalaema Sünni Church of Our Lady of Kazan, 1721, 1749 Liivalaia 38 Issanda Muutmise Church of Transfiguration Suur-Kloostri 14

Püha Siimeoni kirik, 1752–1755, 1870 Ahtri 5

Aleksander Nevski Cathedral, 1895–1900 Lossi square 10

Metodisti kirik Narva mnt 51 Baptistide Kaljukoguduse palvela Kalju 1 Tallinna Seitsmenda päeva adventistide palvela Mere pst 3 Peeteli kirik Preesi 5/7 Nikolai Imetegija kirik, 1936 Treiali 6 Palvela Tatari 52, 1930 Tatari 52 / Veerenni 9 Nõmme Rahu kirik Võsu 5 Nõmme Ristija Johannese kirik, 1923 Tähe 2 Nõmme Saksa Lunastaja koguduse palvela, 1932, 1936 Õie 10 / Valdeku 9 90

Nikolai Imetegija St Nicholas Orthodox Church, 1936 Treiali 6 Prayer house, 1930 Tatari 52 / Veerenni 9 Nõmme Rahu Church Võsu 5 Nõmme Ristija Johannese John the Baptist Church, 1923 Tähe 2 Nõmme Saksa Lunastaja koguduse palvela German congregation The Redeemer of EELC, 1932, 1936 Õie 10 / Valdeku 9

Rootsi Mihkli St Michael’s Swedish Lutheran Church Rüütli 9

Nikolai Nicholas Church, 1820–1827 Vene 24

Rahumäe Juudi kalmistu kabel, 1910. aastad Rahumäe tee 5

Peeteli Church Preesi 5/7

Katoliku Peeter-Pauli Catholic Church of St Peter and St Paul Vene 18

Armeenia kirik, endine Jaani seegi kirik, 14. saj, 1648, 18. saj Tartu mnt 16

Juudi Sünagoog Magdaleena 9, “Punase Tähe” (endine trükikoda) laohoone maja

Tallinna Seitsmenda päeva adventistide palvela Seventh-Day Adventists Church Mere rd 3

Ukraina Kreeka-Katoliku Süütult Kannatanute Jumalaema kirik Ukrainian Greek Catholic Mother of God Church, Museum of sacral art, Laboratooriumi 22 Armenian Church, former St John’s Hospice Church, 14th c, 1648, 18th c Tartu rd 16 Püha Siimeoni St Simeon’s Church, 1752–1755, 1870 Ahtri 5 Juudi Sünagoog Jewish Synagogue Magdaleena 9, storage house of the former print shop Punane Täht Rahumäe Jewish cemetery chapel, 1910s Rahumäe road 5 Methodist Church Narva rd 51 Kalju Baptist Church Kalju 1

KLOOSTRID Dominiiklaste Püha Katariina kloostri ehitised Peeter Pauli kirikuga, 1246. a–20. saj Vene 12–18 / Müürivahe 33

SURM TALLINNAS

Tsistertslaste Mihkli kloostri ehitised koolihoonega, 13.–20. saj Suur-Kloostri / Gümnaasiumi

Niguliste muuseum-kontsertsaal Niguliste 3. Bernt Notke “Surmatants”. 15. sajandi lõpp, Antoniuse kabel

Pirita brigitiiniklooster Pirita jõe ja Merivälja tee ristumiskoha läheduses www.piritaklooster.ee

Tallinna Toomkirik Pontus de la Gardie ja tema abikaasa hauamonument (Arent Passer, 1593) Tallinna timuka maja Rüütli t 18

MONASTERIES

Võllamägi Liivalaia t 2 kuni 12 vaheline ala, Hansapanga peahoone juures.

St Michael Cistercian monastery with schoolhouse, 13th–20th c Suur-Kloostri / Gümnaasiumi

Kõrgendikul asus 13. sajandil patukahetsejate ja palverändurite kivist kabel, mida hüüti Jeruusalemmaks. 16. sajandi reformatsiooni tagajärjel asendati kabel kivist suurlinna võllasega, millel oli kolm sammast. Võllamäe kõrval, praeguse Polütehnikumi territooriumil oli timuka eluase. Võllamägi tegutses 1801. aastani.

St Brigitta convent, near the crossing of Pirita river and Merivälja road. www.piritaklooster.ee

Teised võllapuud asusid Lastestaadioni lähedal (Suur-Ameerika 14) ja Viru värava ees Viru tänaval.

Dominican St Catherine monastery buildings with the Peter Paul Church, 1246–20th c Vene 12–18 / Müürivahe 33

91

Jeruusalemma mäe teine serv Toompea võllas Schlossgerich, alates 1608. Tallinna Ühisgümnaasiumi krunt, Pärnu mnt 71 Tramm 3 ja 4 Vineeri peatuse lähedal Uus turg, Pärnu mnt Estonia ümbrus 29. (16). oktoobri 1905. a veresaun. Rahva tulistamine meeleavaldusel tsaarivõimude poolt, milles sai surma 90 ja haavata 200 inimest. Hukkunud maeti Rahumäe kalmistule. Tulistamise kohta tähistab mälestussammas (kujur Lembit Paluteder).

the executioner’s house. Võllamägi operated until 1801. The other gallows were situated near the Lastestaadion (Children’s stadium at SuurAmeerika 14) and in front of Viru gates in Viru street.

Endise Politseimaja keldrid Pagari 1 Kawe-kelder Pärnu mnt 22

KGB SCENES OF CRIME 1940–1941

Scheeli villa Kose tee, Pirita-Kose. Punavõimude suurim kuritööpaik 1940–1941

Rohkem informatsiooni vt Okupatsioonide muuseum, Toompea 8 ÜLEMISTE RAUDTEEJAAMA PIIRKOND 1949. a küüditamise kogumispunkt Endised Eesti Eksporttapamajad ja Tallinna Lihakombinaat (lammutatud).

DEATH IN TALLINN Niguliste St Nicholas museum-concert hall Niguliste 3. Bernt Notke Danse Macabre. Late 15th century, St Anthony’s chapel Cathedral of St Mary Tombstone of Pontus de la Gardie and his wife (Arent Passer, 1593) House of the Tallinn executioner Rüütli 18 Võllamägi Hill of Gallows, area from 2 to 12 Liivalaia street near the Hansapank main building. In the 13th century, a stone chapel for the penitents and pilgrims stood on the hill, which was called Jerusalem. After the 16th century reformation the chapel was replaced by a stone gallows with three pillars. Besides Võllamägi, on the territory of today’s Polytechnic, was 92

Diakonisside kalmistu, Magdaleena haigla vana hoone ligidal pargis. Kalamaja kalmistu, praegu Kalamaja kalmistupark, 1774; Tööstuse t, Kalamaja raudtee ja Kungla t vahel. Eesti rahvusest linlaste matmispaik. 1950.–60. aastatel puhastati hauatähistest ja muudeti pargiks. Ainus säilinud ehitus on Kalamaja kalmistu värav-kellatorn, 1780, Uus-Kalamaja t Kopli kalmistu, 1774; Kopliranna, Pelguranna, Kopli ja Sirbi tänavate vahel. Baltisaksa surnuaed, Niguliste ja Oleviste kiriku kogudused.

Scheel villa Kose road, Pirita-Kose Biggest scene of crime of the reds 1940–1941 Cellars of the former Police House Pagari 1 Kawe Cellar Pärnu road 22 More information in the Estonian Occupations’ Museum, Toompea 8 ÜLEMISTE RAILWAY REGION Collecting point of the deported in 1949 Nearby also the former Estonian Export slaughterhouses and Tallinn Meat Factory (demolished). Scheeli villa

samaaegselt veel katoliku (Poolamäel, pargiks muudetud), juudi (autobaasi maaalaks tasandatud) ja muhamediusuliste (Kaitseväe kalmistu kõrval) kalmistud. Vanausuliste kalmistu, umbes Kadrioru Saksa gümnaasiumi kohal.

The other edge of Jerusalem Hill, Toompea gallows Schlossgerich, since 1608. Grounds of the Tallinn Ühisgümnaasium (secondary school), Pärnu road 71 Tram 3 and 4 near Vineeri stop New Market, Pärnu rd near theatre Estonia 29 (16) October 1905 massacre. Shooting at demonstrating people by the tsarist authorities, with 90 dead and 200 wounded. Those killed were buried on Rahumäe cemetery. A monument marks the massacre (sculptor Lembit Paluteder).

NKVD KURITÖÖPAIGAD 1940–1941

Siselinna kalmistu värav Gate of the Siselinna Cemetery

SURNUAIAD Kuni 18. saj II pooleni maeti kirikutesse ja nende lähiümbrusesse. Seega on ka vanemad kirikud ja kirikaiad omamoodi kalmistud. Jaani seegi hoonetekogum, kirik ja teda ümbritsev kalmistu. City, Tartu mnt läbimurre Püha Barbara kalmistu, 14.–17. sajand Kaarli pst 1, Roosikrantsi t 2, St Barbara Scandic hotelli asukohal. Tallinna üks vanematest ning tol ajal suurematest kalmistutest.

Kalmistul asus üle 30 barokses ja varaklassitsistlikus stiilis kabeli. Koplisse olid maetud ka Goethega kirjavahetust pidanud lauljatar Gertrud Elisabeth Mara ning Tallinna lahel katsehüppel hukkunud ameerika langevarjukonstruktor Charles Leroux, kunstnikud Johannes Hau ja Gustav Adolf Hippius, helilooja Konstantin Türnpu ning kirjanik Eduard Bornhöhe. 1950-ndatel aastatel alustati kalmistu pargiks ümberkujundamisega, mille käigus hävitati kõik, mis ette jäi – metallist detailid läksid vanarauaks ja hauakivide ning kabelite tükkidega täideti rannajoont Russalka kuju piirkonnas. Parki rajati tantsuplats ja õllepaviljon.

Mõigu (Pühamäe) kalmistu, 18. sajand Mõigu, Tartu mnt ja Vana-Tartu mnt vahel Toomkiriku kogudus. Likvideeriti 1950ndatel aastatel.

Kaitseväe kalmistu (Sõjaväe kalmistu) I maailmasõja a-tel Tallinna garnisoni kalmistu, Filtri tee 14. Vabadussõja juhtide mälestussambad, üle 50 Vabadusristi kavaleri ja 500 Vabadussõjas hukkunu hauad. 1950-ndatel aastatel eemaldati sõjaväekalmistult enamik hauatähiseid ning surnute peale maeti sadu punaväelasi ja KGB ohvitsere.

Juhkentali kalmistu, 1775, Siselinna kalmistu kant. Vene koguduse ja sõjaväe surnuaed. Selle lähedusse rajati umbes

Siselinna kalmistu Toonela tee 3 Osad: Aleksander Nevski kalmistu, 1775 Vana-Kaarli kalmistu, 1864, 93

II maailmasõjas hukkunute ja 9. märtsi 1944. a pommitamise ohvrite matmispaik. Aegna kalmistu Aegna saar Nikolai von Glehni perekonnakalmistu ehk Surnute saar Mustamäe nõlva all Glehni lossi läheduses, Lossi tänav. Pirita kloostri varemed kalmistuga, 1417–1577, Merivälja tee. Pirita kalmistu, 19. saj, Rummu tee 7, matmisteks suletud 1977. Koch’ide kabeli varemed ja perekonnakalmistu, 19. saj, Pirita kalmistu ja jõe vahel. Kuulub Tallinna Velodroomile. Pirita sõjavangide kalmistu, Metsavahi tee ja Kloostrimetsa tee vahelises metsas. Maarjamäe II maailmasõjas hukkunute matmispaik. Igavene tuli, Tõnismäe tänava haljasala, II maailmasõjas hukkunute matmispaik. Metsakalmistu Kloostrimetsa tee 36, Pirita. Silmapaistnud isikute viimne puhkepaik. Pärnamäe kalmistu, Tallinna krematoorium Pärnamäe tee 36, Pirita Rahumäe kalmistu koos Juudi kalmistuga, 1920, Rahumäe tee 6a, Nõmme. Kalmistul asub 1905. a terroriohvrite matusepaik (Juhan Raudsepa monument) Hiiu-Rahu kalmistu Hiiu-Suurtüki 1, Nõmme Hiiu baptistide kalmistu Leina 8, Nõmme Liiva kalmistu Kalmistu tee 34. Reservatsioonideta avatud kalmistu. Sõjavangide ühishaud ja punase terrori ohvrite kalm.

CEMETERIES The dead were buried in churches and nearby till the second half of the 18th century, thus the older churches and churchyards are cemeteries of a sort as well. 94

Set of buildings of St John’s Hospice, church and the surrounding cemetery, used until II half of the 18th century, City, Tartu road breakthrough. St Barbara cemetery, 14th–17th centuries Kaarli road 1, Roosikrantsi street 2, at the St Barbara Scandic hotel location was one of the oldest and largest cemeteries in Tallinn. Mõigu (Pühamäe) cemetery, 18th century Mõigu, between Tartu and Vana-Tartu roads. Cathedral congregation. Eradicated in the 1950s. Juhkentali cemetery, 18th century, area of Siselinna (Central) Cemetery. Russian congregations and the military. At about the same time, a Catholic (in Poolamäe, turned into park), Jewish (levelled for the depot) and Muslim cemetery were established nearby (next to the Defence Forces’ cemetery). Cemetery of the Old Believers, on the site of the Kadriorg German Secondary School. Cemetery of deaconesses, near the old building of Magdaleena hospital in the park. Kalamaja cemetery, now Kalamaja cemetery park, 1774; Tööstuse street, between railway and Kungla street. Burial ground for citizens of Estonian origin. Everything marking the graves was removed in the 1950s–60s by Soviet authorities and the cemetery was turned into a park. Kalamaja cemetery gate-belfry is the only surviving building, 1780, Uus-Kalamaja street Kopli cemetery, 1774; between Kopliranna, Pelguranna, Kopli and Sirbi streets. Baltic German cemetery, congregations of Niguliste and Oleviste churches. There were over 30 baroque and early classicist chapels. Those buried in the Kopli cemetery include Gertrud Elisabeth Mara, singer who corresponded with Goethe, the American parachute instructor Charles Leroux who perished on the Gulf of Finland during a test jump,

artists Johannes Hau and Gustav Adolf Hippius, composer Konstantin Türnpu and writer Eduard Bornhöhe.

Metsakalmistu (Forest Cemetery) Kloostrimetsa road 36, Pirita Last resting place of eminent people

In the 1950s, work began to transform the cemetery into a park, in the course of which everything was destroyed – metal details turned into scrap iron, pieces of tombstones and chapels were used to fill the coastal area near the Russalka sculpture in Kadriorg. Kopli park also acquired a dance floor and a beer pavilion.

Pärnamäe cemetery Tallinn Crematorium Pärnamäe road 36, Pirita

Cemetery of the Defence Forces (Military cemetery), during WW I, Filtri road 14 Memorials to the leaders in the War of Independence, graves of over 50 people who were bestowed the Cross of Liberty and 500 of the killed in the War of Independence. In the 1950s most grave marks were removed from the Estonian military cemetery, and hundreds of the soviet army soldiers and KGB officers were buried on top of the dead. Siselinna (Central) cemetery Toonela road 3 Parts: Alexander Nevski cemetery, 1775 Vana-Kaarli cemetery, 1864 burial ground of those killed in WW II and in the 9 March 1944 bombings Aegna cemetery Island of Aegna Nikolai von Glehn’s family cemetery or the Island of the Dead At Mustamäe slopes near the Glehn castle in Lossi street Ruins of Pirita (St Birgit’s) monastery with cemetery, 1417–1577, 19th–20th centuries, Merivälja road Pirita cemetery, 19th c, Rummu road 7 Closed for burials

Rahumäe cemetery, 1920, together with Jewish cemetery Rahumäe road 6a, Nõmme. Burial place of victims of the 1905 terror (monument by Juhan Raudsepp). Hiiu-Rahu cemetery Hiiu-Suurtüki 1, Nõmme Hiiu Baptist cemetery Leina 8, Nõmme Liiva cemetery Kalmistu road 34 Open without reservations. Common grave of prisoners of war, burial ground of the victims of red terror.

TALLINN VEEBIS TALLINN ON THE WEB Tallinna ametlik veebilehekülg / Official homesite of Tallinn www.tallinn.ee Infokataloog / Useful information www.infopluss.ee Tallinna kaart / Map of Tallinn www.virtual.lv/maps/baltic500000/talli nn_center.htm Tallinna tänavanimed / Street names of Tallinn www.eki.ee/knab/tallinn1.htm

Ruins of the Koch family chapel and family cemetery, 19th c, between Pirita cemetery and the river

TRANSPORT

Pirita cemetery of the prisoners of war in the forest between Metsavahi and Kloostrimetsa roads

Tallinna Sadam / Port of Tallinn www.ts.ee; www.portoftallinn.com

Maarjamäe Burial place of those killed in WW II Eternal flame, green area of Tõnismäe street, burial ground of those killed in WW II

Tallinna Lennujaam / Tallinn Airport www.tallinn-airport.ee

Tallinna Autobussikoondis / Tallinn Bus Company www.tak.ee www.bussireisid.ee Eurolines – Euroopa kiirbussiliinid / Europe’s Express Coach Network www.eurolines.ee 95

Edelaraudtee / Edelaraudtee Train services www.edel.ee Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis / Tallinn Tram and Trolley bus Services www.tttk.ee Eesti Post / Estonian Post www.post.ee Cargobus www.cargobus.ee Ilm / Weather www.weather.ee/tallinn Harjumaa päästeteenistus / Harjumaa rescue service www.ttpa.ee

www.worldsbestbars.com/city/tallinn/ Eesti Rahvusraamatukogu / National Library of Estonia www.nlib.ee Pimedate ööde filmifestival / Tallinn Black Nights Film Festival www.poff.ee Tallinna Botaanikaaed / Tallinn Botanic Garden www.tba.ee Tallinna Loomaaed / Tallinn Zoological Gardens www.tallinnzoo.ee KUNST / ART

Wifi www.wifi.ee

Eesti Kunstimuuseum / Art Museum of Estonia www.ekm.ee

TURISM / TOURISM

Tallinna Kunstihoone / Tallinn Art Hall www.kunstihoone.ee

Tallinn This Week ttw.ee Tallinn in Your Pocket www.inyourpocket.com/estonia/tallinn/ en/ www.tallinn.info www.eestigiid.ee www.welcometoestonia.com www.turismiweb.ee www.footprintguides.com/Tallin www.balticsworldwide.com/tourist/ estonia/ www.tourism.tallinn.ee tallinn.allcapitals.com www.tallinnexperience.com www.tallinn-city-break.gb.net www.googlism.com/where_is/t/tallinn/ Poissmehepeod Tallinnas /Stag in Tallinn www.stagweb.co.uk/stagweb/cityguide/ tallinn.asp www.party-weekends.co.uk/night_life.html www.bigweekends.com/tallinn-stag.htm Seks Tallinnas / Sex in Tallinn tallinnsex.com www.tallinnpissup.com/ www.worldsexguide.org/tallin.txt.html

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus / Center for Contemporary Arts, Estonia www.cca.ee Eesti Kunstiakadeemia / Estonian Academy of Arts www.artun.ee Hobusepea galerii / Hobusepea Gallery www.eaa.ee/hobusepea/hindex.htm Vaal Galerii / Vaal Gallery www.vaal.ee Ajakiri Estonian Art / Estonian Art Magazine www.einst.ee/Ea 24 tundi kunsti / 24 h art www.kunstikeskus.ee VARIA Eesti raamatukogude elektronkataloog / Estonian Libraries’ Catalogue ester.nlib.ee Reede-õhtune uisutamine / Friday night skate www.skate.ee Tallinna surnuaiad / Burial places in Tallinn www.kalmistud.ee Maa-alune Eesti / Underground Estonia www.diggers.ee Gay ja lesbi infokeskus / Gay and Lesbian Infocenter Tallinn pride.gay.ee Eesti hambaraviportaal / Estonian Dental web portal www.hambaarst.ee

AUTORID AUTHORS Giedre Bartelt, Berliin, galeriiomanik Berliinis ja reisijuht Baltikumis Giedre Bartelt, Berlin, gallery owner in Berlin and a tour guide in the Baltic countries David Bate, London, fotokunstnik, kunstist ja fotograafiast kirjutaja David Bate, London, photographer and writer on art and photography Johannes Deimling, Berliin, performance’ija videokunstnik Johannes Deimling, Berlin, performance and video artist Charlotte Eliasson, Malmö, kunstnik, fotograaf ja filmitegija Charlotte Eliasson, Malmö, artist, photographer and filmmaker Mats Eriksson, Stockholm, kunstnik ja fotograaf Mats Eriksson, Stockholm, artist and photographer Jaak Jõerüüt, Tallinn, kirjanik, diplomaat ja poliitik Jaak Jõerüüt, Tallinn, writer, diplomat and politician Elin Kard, Tallinn, kunstnik ja galerist Elin Kard, Tallinn, artist and gallery curator Aivar Kriiska, Pärnu, ajaloolane ja arheoloog Aivar Kriiska, Pärnu, historian and archaeologist Hasso Krull, Tallinn, kriitik, poeet ja filosoof Hasso Krull, Tallinn, critic, poet and philosopher

KUHU MINNA / WHERE TO GO

Kaarel Kurismaa, Tallinn, kunstnik Kaarel Kurismaa, Tallinn, artist

www.kuhuminna.ee kuhuminna.tallinn.ee

Ebba Moi, Oslo, kunstnik Ebba Moi, Oslo, artist

Tallinna restoranid, pubid, baarid, kohvikud, klubid / Tallinn restaurants, pubs & bars, cafés, night clubs www.megainfo.ee (eng.megainfo.ee) 96

Toomas Paaver, Tallinn-Tartu-Kuressaare, arhitekt Toomas Paaver, Tallinn-Tartu-Kuressaare, architect

Anu Pennanen, Helsingi, kunstnik ja filmitegija Anu Pennanen, Helsinki, artist and filmmaker Mark Raidpere, Tallinn, fotograaf ja videokunstnik Mark Raidpere, Tallinn, photographer and video artist Paul Raspotnig, Salzburg, arhitekt ja arhitektuuriteoreetik, Initiative Architekturi eestvedaja Paul Raspotnig, Salzburg, architect and architecture theoretician, chairman of Initiative Architektur Andy Rool, Tallinn, kunstnik Andy Rool, Tallinn, artist Ryan Siegan-Smith, ManchesterEdinburgh, kunstnik Ryan Siegan-Smith, ManchesterEdinburgh, artist Liina Siib, Tallinn, kunstnik ja ajakirja Estonian Art toimetaja Liina Siib, Tallinn, artist and editor of Estonian Art magazine Anna-Karin Stjernløf, Trondheim, kunstnik Anna-Karin Stjernløf, Trondheim, artist Clare J Thomson, London, reisikirjanik, raamatute “The Singing Revolution” (Michael Joseph 1991) ja “Tallinn” autor (Footprint 2004) Clare J Thomson, London, travel writer and author of The Singing Revolution (Michael Joseph 1991) and Tallinn (Footprint 2004) Karri Tiigisoon, Tallinn-Pärnu, arhitekt Karri Tiigisoon, Tallinn-Pärnu, architect Veronika Valk, Tallinn, arhitekt, ZiZi ja YoYo arhitektibüroo Veronika Valk, Tallinn, architect, architecture office ZiZi & YoYo Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil, Tallinn, arhitektid, Kavakava arhitektibüroo Siiri Vallner, Heidi Urb, Indrek Peil, Tallinn, architects, architecture office Kavakava Mart Viljus, Tallinn, kunstnik ja fotograaf Mart Viljus, Tallinn, artist and photographer 97

Aitäh sponsoritele, toetajatele ja koostööpartneritele Thanks to sponsors, supporters and partners

Bildung und Kultur

Kultur 2000

Joonisfilm

BRITISH COUNCIL

Eesti Mereakadeemia

Acuba Film Allfilm OÜ Arhitektuurimuuseum

Viru Keskus Jaak Jõerüüt Kai Kaljo

Austria Suursaatkond

Eva Näripea Rein Raamat Mikk Rand

Eesti Filmi Sihtasutus Eesti Raudtee

Mark Soosaar Andres Sööt