Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles Jüri Viikberg

Hiljemalt 19. sajandil, tänu kooliharidusele ja ajakirjandusele, on eestlased olnud juba üsna üldiselt teadlikud nii Euroopa riikidest kui ka oma naaberrahvastest, olgu need siis kas maa-, mere- või keelepiiride taga. Maarahva paikse eluviisi tõttu on naabritega lähemalt suhelnud ja nendega rohkem kursis olnud eeskätt äärealade eestlased. Maismaa kaudu on Pärnumaa asukad puutunud kokku liivlaste ja lätlastega, lõunaeestlased lätlastega, setud venelastega ja Virumaa elanikud Narva-taguste vadjalaste, isurite ning venelastega. Veeteed on võimaldanud saarlastel lävida meretaguste rootslaste, soomlaste ning Kuramaa liivlastega, põhjaranniku eestlastel lahetaguste soomlastega. Teiste rahvastega kokkupuutumiseks pole eestlased pidanud küll tingimata piire ületama, sest neid leidus kodumaalgi. Sisserännete tulemusel elas linnades ja mõisates hulk baltisakslasi, Lääne- ja Loode-Eestis eestirootslasi ja Peipsi läänekaldal vene vanausulisi. Külasid pidi liikus vene harjuskeid ja juudi rändkaubitsejaid, laatadel tegutses mustlastest hobuseparistajaid. Et lõunaeestlased ja põhjalätlased elasid ühises Liivimaa kubermangus, siis esines seal ka segaasustust.

129

Jüri Viikberg

Põhjanaabrid soomlased Käesolevas kirjutises vaadeldakse sugulasrahvast soomlasi kunagiste murdekõnelejate vaatevinklist, taustaks ammuaegne otsesuhtlemine üle Soome lahe ning traditsiooniline sõbrakaubandus (nn seprakauppa). Vastastikuseid kokkupuuteid on olnud nii ühel kui ka teisel pool merd. Soomlasi nägid eestlased Soomes käies, kuid neid liikus ka Eestis. Keelesugulusest tuleneva sümpaatia tõttu on põhjanaabreid tuntud Eestis laiemaltki kui üksnes rannaaladel. Suhted naaberrahvastega on seni pälvinud vaid põgusat tähelepanu. Piirkondlike suhete kajastumist eesti rahvapärimuses on kirjeldanud Felix Oinas (1962, 1979) ja Mari-Ann Remmel (2006, 2006), nende kajastumist murdekeeles Jüri Viikberg (2004). Alljärgnevas kirjeldatakse lühidalt, kuidas on käsitletud eesti randlaste keele seoseid soome keelega ning milliseid jälgi on võinud ülemeresuhtlemisest jääda eesti murdekeelde. Seejärel tutvustatakse lähemalt, kuidas on endisaegsed eestlased soomlasi iseloomustanud ja nendega seonduvaid tähelepanekuid sõnastanud. Keelenäited pärinevad eeskätt Eesti Keele Instituudi murdearhiivi kogudest ja väljendavad maarahva – nii põhjaranniku kui ka saarte ja sisemaa elanike – seisukohti umbkaudu aastaist 1840–1940. Keelenäidete esitamisel on kasutatud lihtsustatud transkriptsiooni.

Hõimusuhted ja suhtlemine Et kirderannikumurre on eesti murretest kõige soomepärasem, siis on rannikumurde vahekord soome keele ja teiste eesti murretega pakkunud suurt huvi keeleteadlastele. Põhiküsimus on olnud, kas rannikumurde soomepärased jooned on vanad ja rannikumurre seega kunagine hõimukeel teiste Põhja-Eesti murrete kõrval või on need rannikumurdele iseloomulikud jooned pigem hilisemate soome-kontaktide tagajärg. Üks arvestatavaid kriteeriume on keelenähtuste levikuala. Üldvirumaalised kirjakeelest erinevad nähtused 130

Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles

(nt mb-komparatiiv, st-translatiiv, pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine) ei ole üksnes virumaalised, vaid on levinud ka naabruses ja teisel pool keelepiiregi (Viitso 1996: 391). Ühiseid keelenähtusi leidub ka soome läänemurretega, näiteks kse-tunnuseta umbisikulise tegumoe olevik (anneta ‘antakse’), h-hääliku esinemine nud-keskõnas (nähnd ‘näinud’) või hr-ühend esialgsetes *str-listes sõnades (ohr ‘oder’, kehrama ‘ketrama’). Need keelejooned on päris ammuste arengute tulemus (Viitso 1996: 393). Oma osa on kindlasti olnud ka sajanditepikkustel eesti-soome kaubasuhetel (vt Luts 1969) ja arvukate eestlaste kalastusretkedel Soome saarte ja rannavetes (Must 1987: 13–16). Seisukohta, et rannikumurde erijooned pärinevad kaugest minevikust omaaegse hõimumurde ajast, on jaganud alates Mihkel Veskest (1885) ka nt Arnold Kask (1956), Paul Alvre (1973), Seppo Suhonen (1979) ning Mari Must (1987, 1995). Arvamust, et need erijooned on kirderannikumurdesse sugenenud pigem hiljem, kauaste tihedate soome-kontaktide tagajärjel, on väljendanud nt Andrus Saareste (1932, 1935), Mihkel Toomse (1936, 1941), Julius Mägiste (1952), Terho Itkonen (1978) ja Tiina Söderman (1996). Eesti keele päritoluga seoses ja senist uurimisseisu kokku võttes on Tiit-Rein Viitso öelnud rannikueesti kohta, et see jaguneb kolme rühma ja ilmselgelt pole kõik kolm ühe algmurde otsesed järeltulijad (Viitso 2008: 23). Nii Lääne-Eesti kui ka Edela-Soome murdekeeles esinevat ühissõnavara on leidnud ja analüüsinud Andrus Saareste (1931, 1953). Üllatavalt suur leksikaalne ühisosa (üle 220 sõna), kahes üksteisest eemal asuvas keelemurdes on kõnekas jälg tihedate pikaajaliste ülemeresuhete kohta. Enamgi veel. Nende seas on paarkümmend vanu häälikumuutusi kajastavat sõna, mis näikse viitavat sellele, et neid tänapäeval üksteisest nii kaugel paiknevaid murdeid on kunagi kõneldud hoopis ligemais hõimusuhteis (Saareste 1953: 38).

131

Jüri Viikberg

Murdekeelepeegel Muistsete hõimukeelte kujunemist rahvapärimus mõistetavalt ei mäleta ega kajasta, ent kauaseid vastastikuseid suhteid mäletab rahva kollektiivne mälu siiski. Soomlaste kohta teati nii Põhja- kui ka Lõuna-Eestis, et nad on meie sugurahvas Soomemaal ja kui neid Eestis näha oli, siis olid nad siinkandis asja pärast käimas, enamasti kauplemas. soomlased (Jõe Kuu Hlj VNg Khk Emm Kos Jür VJg Har Rõu): `suamlased `toivad `palju `silku `siie; sie oli `saari valitsuse ajal, `suamlased `käisivad peretega Hlj; `suomlased olivad maa`mieste `silgu`seprad ja vahetasivad `vilja `vastu `silgud `nendele VNg; siin on üks `suomlane, se reagib nagu meiegi Kos; `suamlased käisid siin `põrsaid `ostmas VJg; `su̬u̬mlasõ omma mi suguvelleʔ Har; `su̬u̬mlasõ ummaʔ eesti `rahvast `võrsunu Rõu. Sageli mainitakse üldinimliku iseloomujoonena, et inimesed oma naabreid ei salli. Felix Oinas (1979: 97–116) on toonud paljudelt rahvastelt värvikaid näiteid naabritele antud pejoratiivsetest pilkenimedest, mis väljendavad neid grotsekses võtmes – nad on kasimatud ja rumalad, väga ihnsad või liiga pillavad. Paljude esitatud pilgete kõrval ei leidu aga ühtki negatiivset näidet eestlaste ja soomlaste kohta. Sama mulje jääb ka pärast eesti murdearhiivi kogude läbivaatamist. Hoolika otsimise peale ühe ammuse näite siiski leiab, nimelt on Wiedemanni sõnaraamatus (1869/1893: 849/770) kirjas paŕk-wats ‘Borkfresser’ (Schimpfwort gegen Finnländer). Ilmselt pärit põhjanaabrite kunagistest puudusaegadest, kui neil tuli leivataignasse puukoortest lisa segada. Soome ja Soomemaa (R Jäm Khk Vll Han Ris Jür Pee Kad Trm Kod Ksi Krk Ran Kam) on olnud eestlastele teada soomlaste kaljuse kodumaana (`ellisid ‘kiviseid saari’ on `rohkemb `Suome `rannas Hlj; Soome on kaĺjune maa Jäm; Roudkibid, nied oo kõik Soome kaĺlust tuln Han), mis teatud ilmastikunähtuste korral paistab koguni Eesti randa ära (Keväjäl `Suome `holmad `kaŋŋastuvad `siie Kuu; kui `ilma `muutu tuleb, siis kohotab üles, `Suome maa, `saared, kõik nägivad 132

Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles

Jõh). Soome lahe saaristus harjusid Eesti randlased käima kalapüügil (vanal ajal `käüdi `Suomes kalapüüs kevätiel; vanast `käüdi siit `Suomess kalastamass Kuu). Kui vaja, sõideti Soome vajaliku kauba järele (ta toi `Suomest seda iad `kohvi, iva `kohvi Jõe; `Suomes old suol ja raud `palju odavamb kui siin Kuu; Soomest `toodi vanasti `riidid ja ägasugust `kaupa Vll) ja sinna viidi müügiks oma kaupa (`Ennemi ku `kaljastest aluksed olid hakkamass, `vieti `Suome `vilja, `tuhli, `ouni ja üht toist `tarvelist Kuu; kolm `venda olivad `Suomes `tuhlid `müümas Hlj), sealhulgas isegi salakaubana piiritust (`läksima siit `Suome menema ja vottasimma kaks`kümmend viis `kannu [piiritust] ka `sinne siis. küll `peitasimma [nõud] ärä, aga, aga `Suome `piiri`valve `saagel `leidas üles VNg). Kui noormehi ähvardas tsaariajal nekrutiks minek, sobis autonoomne suurvürstiriik ka pelgupaigaks (`Enne kui `kruunu `tienistus pikk oli, läks igä sen iest `kargulasi `Suome; ta oli old soja iest, noh `liisku iest siel `Suomess `karguss Kuu). Soome laht (Jõe Kuu Hlj VNg) ja Soome lahe saared on kirjas kirderannikumurdest kogutud kirjapanekuis, ent murdekogumise alusleksikonis, Wiedemanni sõnaraamatus, on Soome lahte nimetatud hoopis ilmakaarte alusel ida-põhja-jäŕw ja ida-põhja-jõgi ‘der finniche Meerbusen’ (Wiedemann 1869: 164, 176). Arvatavasti põhjakaare mõttes on Soome kinnistunud sellistes püsiühendites, nagu Soomest ja saarest ‘igalt poolt, kõikjalt’ ning Soomest või saarest ‘ei tea kust, kuskilt kaugelt’ (levilaks kogu eP). Aga põhjakaar paistis ka väge andvat. Kambja rahval Tartumaal näiteks oli teada, et Soomemaa targul vai nõiul om viisis eǵä aasta üitskõrd ütte haigust, midä lendvas nimetädäs, väĺlä saata.

soome/Soome soome-täiend võimaldab osutada soomlasele (üks vanamies tuli, `suome vanamies `sinne ja hakkas siis `kauplema Kuu; `suome `naised `käisiväd `pitsi `müümäs külä `naistele Lüg), aga enamasti on see täiendina lisatud paljude (tarbe)esemete nimetustele, mida eestlased 133

Jüri Viikberg

on harjunud seostama Soome päritoluga. Iseloomulikke murdekeelenäiteid, mida valikuna esitada, leidub omajagu. Soome kelk ‘pikkade jalastega tõukekelk’: `Talvel on ia `suome `kelguga pues `käia Jõh; Soome kölguga saab ruttu edasi, pole libega kukkumest karta Emm; [ta] `ośtis soome kelgu kelgutamise jäuks Kos Soome kingad: `suome `keŋŋäd ehk `saare `keŋŋäd Lüg; `suomikud ehk `suome `kiŋŋad, neid `üelda `sussid, [ta] piab `suome `sussisid Jõh Soome kirves: `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; Siis oli `kervid `poodis `müüa, rootsi `kerved olid, soome `kerved Pöi; soomõ kirvõśs Har Soome kuusk ‘nulg’ Krk Soome leib = `suome `aukuleib; meil ka alalde `tehti neid `suome `auku`leibi Kuu Soome müts ‘talimüts, rumm-müts’: nied õlid `niskesed `ümmärgused `mütsid, `kutsuti `suome müts; siis õlivad `suome `mütsid, `niskesed `ümmargused, `aagid taga ja siis kui tahid et `kõrvad `kinni `panna, siis lasid nied `aagid tagand `lahti Lüg; nüid on [nad] `rohkem soome müt́si `peale üle läinud Hag Soome pastel (tsuug): soome `pastlel rihm käip üle Krk; Mõnel olle soome suvva, nu olle listu pääl parajass tettu ja rihmaga käis jala pealt kinni Nõo Soome puder ‘vedel puder’: soome pudru on seesama mis noor ehk vedel pudru Kei Soome rukis (rügä): soome rügä saavet ruttu valmiss Krk; soome rüǵä `kaśvi paremb kui maarüǵä, `oĺli `vastsemb, `siśse `tu̬u̬du Ran Soome saabas ‘pehme kalurisaabas’: `suome `saapad eväd piä siin kivide pääl VNg; `suomikud ehk `suome `saapad `miestel õlivad; `niiskeste nenadega, vähä ülespitte Jõh Soome saan: raudlekist küljed ning pee; soome saen oli raud lekist, kelp oli puust Khk; soome soanil - - jalase otsad olid `kangesti kõverad Kei; vanass Antsu `Mihklil õli pärnä kuaress suame suań; suame suanid, mes pärnä kuaress õli `testod Kod Soome sammal ‘põdrasammal’: põter ju selle soome `samlaga eläb Saa 134

Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles

Soome sussid ‘kerged jalatsid, kingad’: `niiskeste nenadega, vähä ülespitte Jõh; `suome `sussid (‘kerged õmmeldud taldadega kingad’) Vai; soome suśsid ehk kingad olid ikka juba vanemal ajal tarvitusel Hag; soome `suśsidel on augud nina pial, `pastla `moodu; soome suśsid - nigu `pastla paar oli lõigatud, kirjad pial, `pastla nahast, pialt `kińni nigu kińga `moodi, liistu pial `tehtud Lai Soome teljed: soome teĺled on nisuksed `kiilidega, kellega `kangrud kuduvad Lai Soome viisud: Ummikviisad - - `öeldi soome viisad ka, et `oĺlid päält `kińnised jusku soome `pastlad Hää

soome keel Eelnenud loendiga võrreldes seisab omaette soome keel kui nähtus, mida eestlased on hästi tähele pannud ja oma keelega võrrelnud. Eestlastele peaks emakeelega sarnane sugulaskeel olema suurel määral (õppimatagi) arusaadav, ent seda selgemini on märgatud ka erinevusi. `Suome kiel on `justkui `linnu laul Kuu; `saares `selle `püügi iest `makseti veru rahu, `suome `kieli `üeldi Hlj; küsib, midä teil ädä on? – `suome `kiele [küsib]; tämä `rääkis seda peris `suome kielt kohe, `ämbrit `ütles pang ja ruop oli ribila ja kiim oli `vestu VNg; nied kes `Suomes käivad, eks nied `teadvad, mis se suome kiel on Ris. Et sugulaskeeled ei tarvitse olla (üld)arusaadavad, sellest annab aimu üks iseloomulik Lüganuse murdenäide. Kaks `suomlast õli minu tua taga puid `lõikamas. Üks päiv tuleb `suomlane, küsib, et `anna `vasta `sauna `menna. Mina en saand aru. Pakkun `siepi, ei taha. `Ütlin siis, et `räägi vene `kieli. `Ütleb siis, et `veinik (‘viht’). Küllap seetõttu on Ferdinand Johann Wiedemannil olnud põhjust mainida arusaamatut keelekasutust soome keele ja soomlase teise tähendusvastena: sōme-kēĺ ‘finnische Sprache, kauderwälsche1 Sprache’; Sōmelane G. Sōmelaze (Sōmlane) 1. Finnländer; 2. ein unverständlich Sprechender (Wiedemann 1869: 1174).   Kauderwelsch – segakeel või arusaamatu (võõr)keel.

1

135

Jüri Viikberg

Sugulaskeelte kohta on hästi teada seegi, et samade sõna(tüve)de tähendus ei pruugi nendes keeltes kattuda. Kui üksteisest arusaamisega on probleeme, siis valestimõistmine tekitab koomilisi situatsioone, annab naeruainest ja võimaliku impulsi naljandi tekkeks. Need seigad kuuluvad aga juba naabrihuumorina (või etnilise folkloorina) folkloristide pärusmaale. Murdearhiivi ainesega võrreldavast ajajärgust pärinevad need keelenaljandid, mida on kogunud ja avaldanud Matthias Johann Eisen (1909: 161, 172, 665). • Soomlane kaebanud eestlasele, et tal laps paari aasta eest ära surnud. Lisanud siis veel juurde: “Kõige selle aja suren2 kõvasti!” Eestlane pärast teistele ütlema: “Küll on soomlasel visa hing. Kaks aastat sureb teine ju kõvasti, aga pealt näha terve ja priske kui purikas!” •

Soomlane sattunud nelipühil Viru kirikusse. Kodu küsitud, kudas Viru kirikus meeldinud. Soomlane vasta seletama: “Teine maa, teine usk! Räägiti palju pühast naisest3!”

•

Soomlane ostnud enesele linnas majaplatsi. Kõnelenud eestlasele: “Ma ostsin enesele tondi!” Eestlane hirmuga küsima: “Kus tont on?” Soomlane vasta: “Tule, ma näitan!” Eestlane jalgadele valu andma. Ise sõnuma: “Hull mees! Tahab mind tondi juurde viia! Päris nõid teine vist, tontisid ostab!”

Et soomlased pole üle Eesti olnud nii tuntud kui randlaste seas, ilmneb ka rahvanaljandeist. 20. sajandi algul on kirjutatud: Võerastest rahvastest teeb rahvanali juudid ja mustlased oma sülelasteks. /--/ Venelased astuvad enamisti harjuskite kujul ette, muid venelasi leiame harva. Sakstele annab rahvanali sõbrakätt, sakslasi kui iseäralikku rahvast ei tunne ta peaaegu sugugi. Kui ka rahval rootslastega sagedasti kokku puutumist oli, läheb rahvanali neist ometi uhkelt mööda. Pisut   leinan (sm k)   Vrd eesti vaim ja soome vaimo.

2 3

136

Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles

peatab rahvanali soomlaste ja lätlaste juures. Muude, kaugemate rahvaste juurest ei otsi rahvanali enesele sugugi aineid (Eisen 1909: 7). Keelega piab rahvanali lahket sõprust. Osalt torkab ta oma astlaga neid, kes ilma et ise oskaksivad, võerast keelt heameelega püüavad kõneleda, osalt sünnitab ta naeru nende kulul, kest ütlust kudagi viisi võeriti või teisiti mõistavad, mõne korra meelega ütlusest teise mõtte välja loevad (Eisen 1909: 9). Kokkuvõtteks võib ütelda, et eestlased on olnud küll paremini kursis nende rahvaste esindajatega, keda leidus-liikus eestlaste endi maal (baltisakslased, eestirootslased, mustlased jt), kuid naabermaade rahvastest on olnud soomlased rohkem ja laiemalt tuntud kui teised. Isegi kui põhjanaabreid lahutab eestlastest Soome laht (samuti kui venelasi Peipsi järv ja rootslasi Läänemeri), on see enamasti toiminud pigem laevatatava ühendusteena. Murdearhiivi keelenäidetest võib välja lugeda, et suhtumine soomlastesse on olnud igati heanaaberlik. Omavahelist tihedat suhtlemist ja sõbrakaubandust on kindlasti soodustanud teadlikkus eesti-soome keelesugulusest. Sõbralikku tögamist on esinenud eeskätt keelenaljade tasemel, millele sõnade eritähenduslikkus on andnud suupärast ainest.

Murde- ja murrakulühendid eL – lõunaeesti murded; eP – põhjaeesti murded; R – kirderannikumurre Emm – Emmaste; Hag – Hageri; Han – Hanila; Har – Hargla; Hlj – Haljala; Hää – Häädemeeste; Jõe – Jõelähtme; Jõh – Jõhvi; Jäm – Jämaja; Jür – Jüri; Kad – Kadrina; Kam – Kambja; Krk – Karksi; Kei – Keila; Khk – Kihelkonna; Kod – Kodavere; Kos – Kose; Ksi – Kursi; Kuu – Kuusalu; Lai – Laiuse; Lüg – Lüganuse; Nõo – Nõo; Pee – Peetri; Pöi – Pöide; Ran – Rannu; Ris – Risti; Rõu – Rõuge; Saa – Saarde; Trm – Torma; Vai – Vaivara; Vll – Valjala; VJg – Viru-Jaagupi; VNg – Viru-Nigula 137

Jüri Viikberg

Kirjandus Anepaio, Terje 1999. Soomlased. – Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, - rühmad ja -killud. Koostanud ja toimetanud J. Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 437–448. Eisen, Matthias Johann 1909. Eesti rahvanali. Tallinn: H. Pihlakas. Luts, Arved 1969. Soomlaste silgukaubandus Viru rannikul. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIV. Tallinn, lk 288–318. Must, Mari 1987. Kirderannikumurre. Häälikuline ja grammatiline ülevaade. Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituut. Toimetanud A. Laanest. Tallinn: Valgus. Oinas, Felix 1962. Naabrid ja naaberrahvad kõnekäändude kõverpeeglis. – Tulimuld. Eesti kirjanduse ja kultuuri ajakiri. Lund, lk 61–70. Oinas, Felix 1979. Naabrid ja võõrad keeles ning rahvaluules. – Felix Oinas. Kalevipoeg kütkeis ja muid esseid rahvaluulest, mütoloogiast ja kirjandusest. Toronto: Mana, lk 97–116. Raun, Alo 1939. Soome ja eesti keele vastastikest suhetest. – Eesti Keel nr 6, lk 139–162. Remmel, Mari-Ann 2003. Viru mees viljapulli, Harju mees aganapulli. Piirkondlike suhete kajastumisest eesti rahvapärimuses. – Mäetagused nr 21, lk 141–192. Remmel, Mari-Ann 2006. Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. – Keel ja Kirjandus nr 3, lk 177–190. Saareste, Albert 1931. Kumb eesti murdeist soomele on lähem: põhjaeesti või lõunaeesti? – Eesti Kirjandus nr 1, lk 29–44. Saareste, Andrus 1953. Länsi-Viron sanaston suhteesta suomen kieleen. Suomi 106 : 3. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Suhonen, Seppo 1979. Über die Beziehungen zwischen dem Finnischen und den estnischen Küstendialekten. – Münchener Universitäts-Schriften. Band 3. Herausgegeben von Gerhard Ganschow. Philosophische Fakultät, Finnisch-Ugrische Bibliothek. München, lk 357–366. 138

Soome ja soomlased eesti meeles ja murdekeeles

Söderman, Tiina 1996. Lexical Characteristics of the Estonian North Eastern Coastal Dialect. – Studia Uralica Upsaliensia 24. Uppsala. Viikberg, Jüri 2004. Murdenaabreist nimepidi. – Oma Keel nr 1, kevad 2004, lk 45–52. Viikberg, Jüri 2012. Etno- ja toponüüme murdekeelest: saksa ja saksamaa eesti loodussõnavaras. – Pühendusteos emeriitprofessor Mati Hindi 75. sünnipäevaks. Toimetanud R. Argus, A. Hussar, T. Rüütmaa. Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri toimetised 14. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 203–218. Viitso, Tiit-Rein 1996. Virumaa keeled. – Koguteos Virumaa. Koostaja K. Saaber. Lääne-Viru Maavalitsus, Ida-Viru Maavalitsus, lk 390–401. Viitso, Tiit-Rein 2008. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tartu-Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Wiedemann 1869 = Wiedemann, Ferdinand Johann. EhstnischDeutsches Wörterbuch. St. Petersburg. Wiedemann 1891/1973 = Wiedemann, Ferdinand Johann. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas, muutmata trükk teisest, Jakob Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn: Valgus.

PhD Jüri Viikberg, keeleteadlane, EKI vanemteadur ja TLÜ dotsent. Toimetanud “Eesti murrete sõnaraamatut”, koostanud käsiraamatuid ja kogumikke. Uurinud eesti murdeid, keelekontakte ja väliseesti keelekujusid. Kogunud keeleainest Siberi, Kaug-Ida, Kaukaasia ning Krimmi eestlastelt.

139